Pool aastat meie Ari 🤍

Heihei! 

Oleme saanud 6-kuuseks ja nüüd vaataks tagasi natuke viimasele kolmele kuule. 

3.KUU

Möödus rahulikult. Hakkasime keerama iseseisvalt seljalt kõhule. Tõstsime pead ka ikka väga intensiivselt (kōhuli olles). Kohe, kui sain aru, et keerutab end juba iseseisvalt kogu aeg, siis hakkasin teda ööunne magama panema beebipessa (aga magas endiselt meie voodis, lihtsalt beebipesa sees). Lisaks püüdsin olla kogu aeg juures, kui keerab, sest mitmeid kordi pikalt kõhuli olles tuli okse ja siis ta vajus oma näoga sisse. Ükskord pidin tal nina suht sügavalt puhastama oksest. 

Eelmises blogis unustasin mainida vaktsiine. Saime teisel elukuul esimese rotaviiruse vaktsiini (see oli suukaudne). Kolmandal elukuul siis teise doosi rotavaktsiini ja lisaks süsti vaktsiini kintsu (läkaköha). 

Õnneks polnud mingeid järelsümptomeid (natuke lâks süstikoht kõvaks, punaseks ja eks ilmselt nats valulikuks, aga püüdsin selle puutumist vältida).

Kasutasime sel elukuul ära 🐣1pk Huggies püksmähkmed sinised, 🐣1pk Pampers püksmähkmed, 🐣0,5pki Rascal&Friends mähkmeid ja 🐣1pk Pampers teipmähkmeid. Kõik suurus 3. Alles ei jäänud ühtegi pakki ✌🏼.

4.KUU

Alustasime nr4 mähkmetega. Kõigepealt kasutasime 🐣Libero püksmähkmeid (üldse ei meeldi. Kitsad, sobivad isegi suurus 3’le. Lühikese piha osaga, kaka tuli seljavahelt välja. Tekitas mähkmelöövet 😩.) Siis oli meil 🐣Huggies teipmähkmed poistele, see sinine pakk (need Huggies mähkmed vist endiselt mu lemmikud. Lihtsalt tuleb osta varem suurem number ka valmis, sest kiirelt jäävad väikseks). Ja viimaseks 🐣Pampers teipmähkmed, mille saime mähkmetordilt. (Need ka isegi okid, aga lihtsalt pisut õhuke materjal. Muidu hea, et saab hingata, aga lõpuks hakkab läbi imbuma).

Neljandasse elukuusse sõitsime sisse suure haiguste ja haigla mölludega. 9.12  tekkis Arminil palavik, mitte midagi väga hullu, aga panin kodus olevat 80mg paratsetamooli küünalt, ennetavalt (kaalumõttes oleks pidanud vähemalt 125mg’st-8kg, aga mul ei olnud seda kodus). Kuni 12.12 (pühapäeval) oli ta nutune, palavikus, uimane jne. Ja siis otsustasin kutsuda kiirabi (kuna Ranno oli tööl, siis ma ise ei saanud emosse minna). Kiirabiōed vaatasid üle, helistasid lastearstile Tartu lastehaiglasse ja otsustati, et peame Tartu sõitma. Kuna ta oli siiski haige, siis ta õnneks magas kiirabiautos ja see polnud kuidagi raskendatud mu jaoks (arvestades, et ma suht esimest korda läksin lapsega üksi kusagile nii). 

Emos siis võeti vereproov (esimest korda ja nuttis ainult korra). Siis kuulati ja vaadati teda (kuulda polnud midagi, kopsud olid puhtad). Ainuke häiriv oligi palavik ja hiljem selgus, et veri näitas viirust (see pidavat olema üsna tavaline beebidel, tavaliselt 3-4päeva möödudes palavik kaob- aga ma ise lihtsalt ei julenud kauem oodata ja riskida…). Meiega samas väikses palatis oli üks ühe kuune beebi, kes köhis niiiii hullusti, et ma ei suutnud enda pisaraid ka tagasi hoida. Hiljem tuli arst ja ütles neile diagnoosi- äge bronhiit (mis on ülinakkav). Ma kohe tardusin ja mõtlesin, et oot mida, mu väike 4kuune beebi on ka samas ruumis, kus on ülinakkava haigusega teine beebi ja see on ok?!?!?!?! Ma ei süüdista kuidagi siinkohal seda beebit ja tema ema, aga need arstid, mida nad mõtlesid? 🤯

Hiljem saime koju ja öeldi, et ma paneksin palaviku korral endiselt küünla ja siis kusagil 3päeva pärast läheks annaks uue vereproovi perearstile, et näha, milline tase on verelibledel, sest see viirus laastab beebil neid liblesid ja nõrgestab immuunsust 🥺. 

Põhimõtteliselt peale emos käiku palavik kadus. Järgmisel päeval hakkas Ari kuidagi kahtlaselt läkastama. Sain aru, et miskit nagu läheks kurku lihtsalt. Iga päevaga läks see intensiivsemaks ja tekkis nohu. Kolmapäeval vereproovi andes tegin sellest juttu ja arst ütles, et midagi hullu ei ole, kopsud on puhtad ja tal valgub sekreet (paksem tatt ninas) kurku, sellepärast köhib. Et ostaksin inhalaatori, et auru teha ja see vedeldab tatti ja kergem välja tõmmata. Samuti ostsime ninaaspiraatori (elektrilise) (muidu oli rhinomer, ehk tömbasin ise, aga kuna sekreet on paks, siis ise imedes lihtsalt ei jõudnud ja ei saanud kätte kõike). Niisiis läksime koju tagasi. Siis aga läks asi päris hulluks, kogu see läkastamine muutus konkreetseks köhimiseks, mis tekitas lausa oksereflekse, tatti oli niii palju. Nuttis aind, ei maganud, oli loid jne. Laupäeva mõtlesin, et saame hakkama, et ehk see viirus tagasi vms, aga kui laupäeva öösel ta ei maganud peaaegu úldse, siis otsustasin kell 3:00 peale seda, kui ta hingamine oli väga minimaalne ja raske, et aitab, me lähme emosse. Niisiis panime riide ja hakkasime Tartu sõitma. Emosse jõudes pandi kohe aparaadid külge ja see näitas, et tal on hapnikupuudus, peale seda ütles suht kindlalt arst, et me jääme haiglasse. 

Kuna sellele tagasimõeldes tulevad kõik tunded värskelt meelde, siis ma ei tahaks väga detailselt kirjutada, see pilt paraku jookseb mul kohe mõeldes silme ees 🥺🥺. 

Saime diagnoosiks äge bronhiit (ilmselt nakatuski seal emos nädal varem). Haiglas olime Pühap 19.12- Kolmapäev 22.12. Saime õnneks enne jõule välja. Haiglas oli poja mega tubli. Kannatas kõik ninatõmbamised (pisike juhe pandi läbi nina kurguni, et sekreet välja saada-see ei pidanud haiget tegema). Vereproovid, masinad, juhtmed jne. Tal oli 2,5päeva lisahapnik, sest ilma selleta ta ei saanud iseseisvalt hingata korralikult. Teisel päeval uuriti ka igaksjuhuks kõrvu ja avastati lisaks veel kõrvapõletik ja hakkasime saama antibiootikume (üks märk kõrvapõletikust- kui laps sööb rinda ja pidevalt tõmbab ära suu ja nii terve tissitamise aja, siis võib tal olla kõrvapõletik, lisaks nutt ilma (teadmata) põhjuseta.) Samuti “avastati” poisil keelekida, milleks pidin panema siis lõikuse aja. Sellest saagast pikalt kirjutada ei tahakski (kokkuvõtvalt saime aja kuu aega hiljem (dets lōpus panin ja jaanuari lõpuks saime aja). Paar tundi enne ettenähtud aega helistati haiglast, et ärge tulge, teil on vale arsti juurde aeg jne. Et lõikusi teostab näo- ja lõualuude kirurg, mitte lastekirurg (see kala oli tegelt perearsti teema, nemad tegid valele arstile saatekirja). Saime siis uue aja konsultatsiooniks kaks päeva hiljem. Seal otsustati, et enam lõikust ei tee (peamiselt, sest sööb ilusti ja see pole häiritud), lisaks ei taha traumeerida. Nüüd järgmine etapp on logopeed ja kui seal otsustatakse (2aastaselt), et vajab ikka oppi, siis tehakse ära. Viimases olukorras siis, kui näiteks tuleb mingi muu opp, kus laps läheb narkoosi, siis võib nii muuseas ka selle kida ära lõigata)- niiet soovitus- SÜNNITUSMAJAS PEALE SÜNNITUST PÖÖRAKE SELLELE KOHE TÄHELEPANU, küsige, kas keelekida vajab lõikust!!!!!)

Esimene öö kogu nende juhtmete ja asjadega oli piin, lisaks olid tal MEGA gaasid ja meile anti gaasirohtu (Espumisani 100mg), seda sõime iga õhtu enne magama minekut ja siis tudus hästi. 

Lõpuks koju jõudes läks tervis paremaks ja lõpuks oli minu pisike naerupallist poja tagasi! ❤️🙏🏼

30.12.21 oli meil selle aasta viimane arsti aeg. Saime viimase rotaviiruse suukaudse vaktsiini ja teise läkaköha vaktsiini süsti. Õnneks ei tekkinud ühtegi järelsümptomit (jälle aind jalakesel läks punaseks süstikoht ja valusaks ilmselt, aga vältisin puutumist). 

Kaaluks saime 8100g (ja pikkust ma konkreetselt ei mäleta ja ei viitsi praegu otsida paberitest 🤣- ajaga ei hakka ema enam nendele väga palju tähelepanu pöörama 😅). 

5.KUU

5elukuu jooksul kasutasime ära 🐣 0,5pakki Huggies sinised teipmähkmed, 🐣 0,5 pakki Pampers teipmähkmed, 🐣 (väike pakk) Huggies öö püksmähkmeid (tahtsime katsetada, ja päris okid, aga ei näe põhjust, miks peaks spets ööks ostma, vb kui vanem on, siis rohkem vaja? ), 🐣2pki Huggies teipmähkmed (need meie lemmikud tavalised kuldne pakk- endiselt LEMMIKUD!), 🐣2pki Pampers premium Teipmähkmed, 🐣 Muumi püksmähkmed (pole ka midagi erilist, aga kuna kingiti, siis tuli ära kanda). Tžiižas, kuidas sel elukuul nii palju neid mässusid läks 😅.

Oskustest siis keerame kõhuli ja tagasi ilma mingi vaevata, naerame kõvasti häälega (kardame kõdi eriti talla alt, kintsude siseküljel ja ribide ülemineku juurest 😜). Meeldib loomi jälgida ja nende üle naerda 🐈‍⬛🐕. Tasapisi proovime ka istuda, päris iseseisvalt ei julge seda teha lasta, aga emme ja issiga koos olles tuleb juba tâitsa osavalt välja 😉. 

-Sünnitusmajas tehtud tuberkuloosi süstikoht on aga väga ilus juba (mul näiteks oli küsimus selles osas, et kaua see nali paraneb, niiet, meil siis sedapuhku pea 6kuud). 

-Lisaks oli meil päris korralikult beebikõõma. Ma puhastasin ja pesin iga kord pesus käies, aga ei aidanud suurt midagi. Siis aga ostsin beebiõli ja vahetult enne vanni minekut tegin tal pea sellega kokku, hõõrusin veits sisse. Ja siis vannis olles pesin šhampooniga ilusti puhtaks (hõõrusin ühe pehme harjaga ka veel veits). Ja siis suht kiirelt läks ilusaks ja lisaks hakkasid juuksed paremini kasvama 😍.

-Mida vanemaks, seda rohkem satub kõik võimalik suhu, sellega seoses tekib ka tohututes kogustes ila (iga kord ei tâhenda see kohe, et hambad tulevad). Küll aga tuleb ilaga natuke tegeleda. Mõeldakse tihtipeale, et ah, see loomulik osa protsessist ja las jookseb. Tegelikult see liigne vedelik tekitab palju probleeme- igasugu nahalööbeid jne. Nii ka meil. Meil

On mega palju erinevaid ilapõllekesi, aga mingi hetkeni neid ei kasutanud, vaid õigel ajal lihtsalt pühkisin ära. Kui aga ühel päeval avastasin, et ta kael on tohutus lööbes, ja uurides sain aru, et see tatist, hakkasin kasutama igapäevaselt ilapōllekesi. Sellisel juhul aitab- kiirelt kogu kael ära kuivatada, panna uus body (miski, millel kael on avatum) ja määrida õhuke kiht sudocreami. Ja reaalselt paari tunniga on juba asi ok :). Muidugi natukese aja pärast ka ilapõll vms panna või siis jälgida ja kenasti aeg-ajalt kuivatada. 

-Mingi aeg avastasin, et poiss MEGALT higistab. Tema pesa oli öösel kogu aeg märg just pea juurest + autosõidud olid piinarikkad, sest kui müts vōi kombe (olgu need nii õhukesed kui tahes) olid seljas, siis oli ta juba natukese aja pärast läbimärg. Ma sain aru, et see on probleem ja hakkasin uurima. Lõpuks tuli välja, et tihtipeale tekitab D-vitamiini puudus higistamist. Ja no ma teadsin kohe- ma ju ei andnud D-vitamiini talle… “i told u so”- ei ole vaja öelda, teadsin seda juba varasemalt ise ka, lihtsalt ei osanud ja julenud kuidagi uuesti alustada, sest kartsin paaniliselt gaase. Järgmisel päeval alustasin D-vitamiiniga. Tasapisi, hakkasin annust tõstma iga päevaga (esimene päev 2tilka, järgmine 3 jne), kuni nüüdseks saab iga hommik 5tilka. Anname jekovit D-vitamiini (vee baasil, Soomest), kui see otsa saab, siis hakkame mingit Eesti oma andma, sest ei viitsi kogu aeg seda Soomest tellida. Aga tõesti, pigem kannatage need gaasid ära ja leidke endale sobiv gaasirohi, kui jätate D-vitamiini ära. Ausalt.. (Ma ise vōtsin muidu topelt koguseid). 

-Me sööme peamiselt rinda, aga hommikul ärgates sööme ära ka pool purki mingit püreed (lemmikud on bataat ja kõrvits. Porgand ei sobi ja magusaid pigem ei taha veel anda, sest need tõenäoliselt niikuinii maitsevad). Kahjuks pudelit ei võta üldse, mis tähendab, et mina ise kusagil eriti üle tunni aja käia ei saa. Pudeli otsi on erinevaid, ei võta ta rinnapiima, valmis piima ega pubrit sealt. Küll aga olen aru saanud, et asi polegi niiväga pudelis. Ta ei võta piimalaadseid tooteid, aga näiteks vett natuke lürbib ja ükskord katsetasin mehu, see ka sobis (muidu ei tahaks enam anda seda pirnimehu, see tekitab gaase 🥴). 

-Turvahälliga autos enam ei tudu ja pigem on nutune (Homme lähme ostame turvatooli ära, põhjus, miks laps võib autos hällis nutta, on ebamugavus, kitsas olek, niisiis proovime turvatooli, ehk see on parem). Vankrisõidud ka enam väga ei meeldi (muidu esimesed kuud sai korralikult kärutatud, aga praegused ilmad + see, et Arile ei meeldi vankriga sõita (pistab samuti kisama, lisaks on vankrikorv kohe-kohe väike), ei motiveeri kohe üldse kärutama minema. Ootan juba niiväga, kuni lumi ära sulab ja saab korralikult proovida jälle kärutada, siis vahetan vankriosa samuti istumisosa vastu. 

Magab muidu oma beebipesas (ka see hakkab väikseks tasapisi jääma), lõunauned oma voodis, oma toas. Pean teda hakkama sellest pesast võõrutama, sest varsti ta seal enam magama ei mahu, aga sinna pannes mõistab ta kohe, et on tuduaeg, niiet pean tasapisi hakkama plaani mõtlema 😁. 

Meie MUSTHAVE tooted on: 

•Nibukaitsmed.

•Tema tekid (meil on kolm minky tekki (kui üks saab mustaks, siis saab pessu visata ja teise kohe asemele 👌🏼).

•Beebipesa (see paeltega reguleeritav, seega mahtus sinna imikust, kuni siis praeguseni 😅). 

•Lutid (sobivad peamiselt lateks ja tavalise “vanaaegse” kujuga 😄. Bibsid on out.) Lutte on kasutuses 3-4. Ja neid tuleb mingi aja tagant välja vahetada (kas vanad siis minema visata või nagu mina- hoian mälestuseks tema karbikeses 😍). 

•Riided ofc :D (magame lv bodyga, kodus päeval oleme mingite plekiliste pv bodyde või tudukombedega ja välja läheme pv body ja pikkade pükstega enamasti. Sokid on ka lemmikud, neid igasuguseid.) 

•D-vitamiin Jekovit Soome oma. 

•Espumisan 100mg gaasirohi + 3ml süstal. Tõmban iga õhtu sûstla täis ja peamiselt öösel tarbime. Enne igat toitu annan väikse surtsu talle seda (tunde järgi umbes 0,3ml). 

•ilapõlled (üks on paelaga, kuhu saab luti kinnitada ja ma tahaks teistele sama sûsteemat teha 😄). 

•piimalapid, peale imetamist puhastan tal suud ja vajadusel okset jne. 

•mähkmed (Suurus 4, Huggies kollane pakk) ja niisked salfad- erinevaid, aga pampers kookose omad lemmikud. 

•Sudocream.

•ihupiim (Hippi oma).

•Duššigeel (Neutral).

•Ninaaspiraator Nosiboo Go ja Rhinomer (seda kasutan öösel, et mitte äratada teda, Nosiboo teeb veits rohkem häält ikka. Otsikuid saab ka pesta, seega ärge iga kord minema visake, kulukaks läheb). 

•Ninasprei mereveega (kui nina on kinni, mis meil viimasel ajal tihe teema 🤷🏼‍♀️). 

•Inhalaator (seda kasutasime haiguse ajal, aga kogu aeg mitte), aga see täielik musthave, ära venita selle ostuga, sul läheb päriselt seda vaja ükshetk. Vahel kasutame meie ka seda Rannoga. 

•Kõrvatikud, kasutan endiselt beebi omi, sest nendega julgen rohkem tal kõrvu puhastada, tean, et ei lähe väga sügavale jne. 

•Muidugi turvahäll ja vanker (nii palju kui aegajalt saab kasutatud :D). 

•Täielikud elupäästjad on meriinovillased kombed, mütsid jne. Ma alguses ei ostnud neid, mõtlesin, et whatever, mis iganes uued uhked asjad need on, aga kui see higimöll oli ja mõtlesin, et talle oleks vaja mingit paremat kombet, siis sai leitud lenne meriinovillane õhuke kombe ja megalt mõnus ja hoiab teda soojas, aga samas ei aja üleliia higistama. Sama ka mütsiga. 

•küünekäärid. 

Kindlasti on veel midagi, aga kohe nii ei meenugi 😂.

6.kuu ilunumbreid ma ei oskagi hetkel öelda, sest arsti aeg on meil alles homme (10.02.22)(ise arvan, et kaalub umbes 10kg 😂). Saame ka viimase lâkaköha süsti. 

Tänane sünnipäeva hommik algas ilusa üllatusega- Meil on esimene kiku tulemas (verevalum igeme peal ja terav ots tunda näpuga). Niiet hambad- siit me tuleme 😍😍.

Loodan, et mõni tulevane emme saab siit ka mõnele oma küsimusele vastuse. 

Rohkem kuude update ma kahjuks aga ei tee ja juba varsti avaldan ma oma uue (ja ühtlasi ka viimase) blogipostituse!

Seniks aga nautige veel neid viimaseid lumekuid (tean, et kopp ees, aga juba paari kuu pärast on kõik niikuinii sulanud 🥲). 

-Gerly-

Armini 3 esimest elukuud!

 No heihei, lõpuks eks 😁.

Nii paljud küsisid, et kunas ma lõpuks midagi uut postitan. Mõtlesin kogu aeg, et millest üldse rääkida, et  midagi uut ja huvitavat ju pole. Tegelikult ikka on küll. Elu lapsega on VÄGA huvitav ja eriline, eriti ema jaoks, sest tema ju veedab lapsega pea 24/7 koos. Niisiis otsustasin kokku võtta, nippe jagada ja rääkida meie arengust Armini elukuudel. Esialgu plaanisin seda teha iga kuu, aga kuna lapse kõrvalt on elu ikka mega kiire, siis nii tihti arvuti taha ei saa ja lisaks ma vist ei viitsiks ega tahaks ka (ja sel juhul tuleksid postitused ikkagist igavad). Seega PROOVIN iga 3 kuu tagant ühe postituse postitada. Eraldi midagi kirjutama ei hakka, et mis elukuul mida täpselt tegime, sest püüan postituse üles ehitada pigem nippidele ja nõuannetele näiteks uutele emmedele (keda minu lugejaskonnas on üllatavalt palju, aitäh 💗).

Haiglast koju tulles vs 3kuune 

!Iga laps on erinev ja see, mis toimis meil, ei pruugi toimida teil. Küll aga on kõik soovitused, tegevused ja olukorrad "sõbralikud" ja nende katsetamisega midagi halba ei tohiks juhtuda!

• Nabakönt- see on siis esimene "uus" asi, millega lapsevanemad lapse keha osas kokku puutuvad. See on siis väike nabanöörist alles jääv jupike. Selle puhastamist näidatakse kohe haiglas ja see pole üldse mingi raketiteadus. Puhastamiseks läheb vaja saialille tinktuuri ja kõrvatikke (nende puhul soovitan apteegist beebi tikud osta, sest nende tikkude kuju on palju parem puhastamiseks, kui tavalised kõrvatikud, aga pole musthave). Mingi hetk paraneb see naba ilusti ära ja nabakönt tuleb ise küljest ära. Oluline on, et puhastaksite hoolikalt ja keeraksite mähkmete ääre alla, ning ei paneks naba peale. Meie könt tuli ära 8päeva peale sünnitust ja naba paranes kusagil kuuga. (Hoian mälestuseks alles 😇).
• Esimesed punnid/laigud nahal- Ma megalt ehmusin järgmine päev, kui lapsel neid nägin. Tegelikult on see aga täiesti ok, sest beebi keha harjub uue keskkonnaga ja see on reaktsioon sellele. Nende nö ravimiseks ei tule midagi teha, need tulevad ja lähevad ise ära. Kestab tavaliselt u 1-4 päeva.

• Gaasid- Sellest võiksin eepose kirjutada, aga püüan teha lühidalt. Meie alustasime D-vitamiini võtmisega alates 5-ndast elupäevast. 2päeva hiljem tekkisid juba gaasid ja saime esimest korda elus aru, mida tähendab nutva lapse lohutamine, ise vaimselt tugev olemine ja leevenduste ja lahenduste otsimine. Ostsime kohe "Infacol" gaasirohu, et äkki aitab leevendada (alguses veits tundus, nagu aitabki), siis aga proovisime katsetada "Cuplaton" gaasirohtu (minu meelest sellel ma otseselt mingit toimet ei näinud). Kuni pika kaalumise peale otsustasin D-vitamiini mitte enam anda (see on valikute küsimus ja palun ära minu selle otsuse peale midagi ise ütlema hakka, tegin väga põhjalikud uuringud, et veenduda, et selles pole midagi, kui laps mingi aeg D-vit ei saa. Ise söön topelt koguseid, viin last palju välja jne. Kavatsen hakata D-vit andma uuesti 4-5 kuust ja siis Soomest saadavat D-vitamiini "Jekovit", sest see on vee baasil ja ei tekita nii suuri gaase nagu eestis olevad õlibaasil). Kuna gaasid aga mingil määral jäid, siis otsustasime proovida ka kõige kallimat "Gefilus +D vitamiin" gaasirohtu (lisaks on seal piisav kogus d-vitamiini, et mitte lisa võtta ja juba sellepärast tahtsin katsetada), aitas küll esialgu ja natuke. Aga siis soovitati mulle, et "Ära anna ühtegi gaasirohtu, proovi siis, kuidas lapse keha ise sellega toime tuleb"- ja ausalt, siiani parim nõuanne. Me ei anna alates 1kuu ja 9 päeva vanuselt ühtegi gaasirohtu. Ja tõesti, ükshetk tulevad need ikkagi kenasti välja. Kuigi jah, miski ei aita niisama, et lapsel neid ei tule üldse (joppab neil emadel, kelle lapsel tõesti polegi gaase). Lisaks hakkasin jooma apteegitilli teed (Ristiköömne tee), seda saab apteegist. Ja see on siiani super hästi aidanud, laps saab selle rinnapiimaga edasi (muidugi max 2 tassi tohiks juua päevas, sest magu ei kannata rohkem- uskuge, ma tean, ma jõin 3-4 tassi päevas ja lõpuks surin maovaludes). Meil tulevad gaasid hästi välja ka siis, kui tissitame ja ma oma labakäe talle kõhule panen (just alakõhule, mähkme ääre peale isegi), et saab minu käe soojust. Ja must have- ALATI KROOKSUD VÄLJA. Ma alguses ei tahtnud seda teha, eriti öösel. Et noh ei ärataks last ja ise ka unine. Siis aga hakkasin aru saama, et niisama see välja ei tule ja laps on rahutu ja ei saa magada, seega just selle mitte välja laskmisega äratad ta üles ja siis ei saa sa ise ammugi magada. Krooksud laseme meie välja nii, et võtan ta oma paremale õlale sirgu, vasaku käe panen tema kaenla alla (hoian nagu) ja siis veits kõigutan. Vahel surun natuke rohkem enda rinna vastu või võtan ta täiesti õla peale endale. Kohe kui krooks on väljas, jääb laps uuesti magama (98% ajast). Asjad, mis tekitavad lapsele läbi ema rinna gaase ja mida mina enam ei tarbi (neid on muidugi rohkem, aga panen need, mida ise tean): Kohv, oad herned, tsitruselised puuviljad (õunad, apelsin, mandariinid, sidrun jne), leib, gaseeritud joogid, kapsas, piimatooted (peamiselt piim ise) ja šokolaad (mhm, alguses on mega isud, sest imetamine kulutab palju energiat ja magus on HÄDAVAJALIK 🙊, siis kakaoube sisaldavad tooted võivad beebil tekitada ka gaase 😟). See on midagi, millega tuleb tegeleda kaua ja olla lihtsalt tugev, gaasid on paratamatus, kuid ise saab väga palju ära teha, et leevendada. 
• Soor- See on siis, kui lapsel on keel, igemed, ja suusisemus valge (ärge ajage segi piimaga, piima tükid on nagu kohupiim, aga soor on selline õrnalt valge ja ikkagist igal pool suus). See on väga halb, sest lapsel on halb imeda ja võib imemisega ema nibu katki teha ja valulikuks (tõenäoliselt teebki). Minul õnneks päästis nibukaitsme kasutamine valulikkusest, kuigi meil oli päris hull seis sellega. Seda kutsub eriti agressiivselt esile silikoon- ehk siis lutid, nibukaitsmed jne. Neid silikone tuleks pesta KOGU AEG ja leotada iga päev ka keedetud vees. Sooru korral on väga tähtis lapsel suud puhastada mineraalvee ja marli lapiga (teed marlilapikese vees märjaks, paned sõrme ümber ja nagu peseks lapsel hambaid, rahulikult puhastad kõik igemed, keele, põseseinad jne ära. Kui asi on aga väga hull, nagu meil oli, siis tuleb paluda perearstil välja kirjutada "Daktarin geel". See on ainult retsepti ravim. Seda soovitatakse kasutada ainult paar päeva, sest on siiski kemikaal. Meil aitaski kahest päevast ja saime korda. Küll aga tuli endiselt hoolitseda mineraalvee ja marliga lapse suu eest.  Küll aga oleme kasutanud ka vahepeal veel, et kui olen märganud, et hakkab jälle tagasi tulema, siis natuke määrin näpuotsale ja siis sellega teen kokku igemed, keele jne. Kohe suht kaob see. 
• Voldivahed- Nende puhastamine on mega oluline. Meil jäi peale esimest pesus käiku kahesilma vahele põhjalik kuivatamine ja järgmisel hommikul haudusid kaenlaalused ja juba täitsa leemetasid, puhastasin ja kuivatasin põhjalikult ja panin peale Sudokreemi (esimesel kuul pesime 2x nädalas ja nüüd peseme 3x nädalas, oleme ka juba saunas pesnud, aga mitte päris laval käinud😁). Niisiis tuleks peale pesus käiku alati kuivatada lisaks kõigele muule põhjalikult: kaenlaalused, jalgadel olevad voldivahed, kael, kubemepiirkonna juures KÕIK, varbavahed ja sõrmevahed. Need on kõige olulisemad ja lähevad hauduma mega kiirelt. Meil on võetud spets pisike rätik (mitte väga kõva, aga vett imav), et saaks sellega kuivatada kogu aeg (olen kontrollinud ka tavalise salfrätiga, et kas on ikka kuiv). Kui aga läheb ikkagi hauduma, siis Sudocream on väga hea peale panemiseks. Väga paksu kihti ära pane ja kindlasti, kui näiteks hommikul paned, siis õhtul võta maha ja pane uus kiht, sest see on selline paksema konsistentsiga kreem ja vahel vaja natuke õhku anda nahale. Samuti lõpeta kreemi kasutamine, kui juba nahk hakkab ilusaks minema, väga kaua pole lihtsalt hea peale kanda. Lisaks olen ostnud Pampersi kookosõliga niisked salfakad. Seda siis mitte otseselt pepu puhastamiseks, aga nendega on ÜLI hea puhastada lapsel vajadusel voldivahesid jne. Kuna laps ei käi ju iga päev pesemas. Mina puhastan iga hommik nende lappidega tal kõik need voldivahed, mida enne ette lugesin ja õhtul samamoodi. Nii garanteerin ja hoian silma peal, et igasugune jama saaks küljest ära, sest ausalt, kohe peale puhastamist on seal lambist kõik maailma mustus tagasi (ma ei tea, kus mu laps seda korjab ja loodan, et me pole ainsad 😂).
• Naha lööve- Üks hetk avastasin, et lapsel on kehal pisikesed punased täpid ja nahk on krobeline (need polnud higipunnid) ja sain aru, et see on mingi allergiline reaktsioon. Ise arvan, et pesime ühe laari tema riideid enda pesuvahenditega (muidu kasutame spets. beebidele sobivat pesupulbrit ja loputusvahendit), et ehk see tekitas, aga täpselt ei tea. Arst soovitas osta apteegist lapsele ihupiima, ja sellega määrida, et kui läheb ära, siis on nahk millegi peale lihtsalt ärritunud ja saab kiirelt korda. Ostsime apteegist siis Sebamed ihupiima ja paar päeva hiljem tõmbas naha normaalseks, sellest alates määrin iga hommik ja iga õhtu teda selle kreemiga. [Jah, meil on iga hommik ja õhtu oma rituaalid- mähkme vahetus, voldivahed, keha kreemitamine, puhtad riided selga ja nina puhastamine]. Lisaks pesen ikkagi 100% kõik tema asjad tema enda pesuvahenditega ja tõenäoliselt kui meil endal kõik pesupulbrid, kapslid ja pesuloputusvahendid otsa saavad, siis hakkan ka meile kasutama neid samu, mida lapsele, sest lõhn on mõnus-puhas-neutraalne ja siis ei pea ma sortima pesu enam 😃. See Sebamed ihupiim maksab umbes 17€ apteegis ja kui vaatasin huvipärast poest, et mis beebide ihukad maksavad, siis leidsin Hipp'i oma, mis on suurem ja maksis umbes 4€ ja lõhn on täpselt sama. Proovinud ei ole veel, aga kui Sebamed saab otsa, siis katsetan ja loodan, et sobib. Kirjutan sellest järgmises blogis siis täpsemalt. !Arstid soovitavad beebit kreemitada ka siis, kui selleks otseselt mingit löövet pole, sest nende nahk on kuiv ja vajab niisutamist!
• Küüned- Ostsin jällegist spetsiaalsed küünetangid ja käärid beebile ja no üldse ei saa nendega ilusat tulemust, seega kasutan tavalisi Ranno küünekääre (alati peale kellegi teise kasutamist desinfitseerin käärid- see on oluline). Küüsi peab beebil kogu aeg lõikama, muidu nad kriimustavad end. Meie kasutasime neid kindaid, mis kaitsevad küünistamise eest u 1,5 nädalat, sest lõpuks ta juba kakkus ära need ja olid mõttetud. Mida vanemaks nad saavad, seda rohkem jama hakkab küüne alla ronima ja juba sellepärast on oluline küüned ära lõigata. Praegu (3.kuuselt) lõikame me enne igat pesu- T,N,L (kui pole eriti pikad, siis ei lõika, aga suht iga kord saab kasvõi vähemalt ühte küünt tuunida).
• Pesemine- Esimesed 2 kuud pesime teda tavalise veega, pisemas vannis. Nüüd ostsime suurema vanni, sest ta tahab siputada seal ja lisan alati vannivette Sebamed duššigeeli tilgakese, pesen tavalise marlilapiga, sellega mahun paremini voldivahedesse. Oluline on last vannitada siis, kui ta on puhanud, kõht täis ja hea tujuga. Oma kogemustega oleme saanud kõiki negatiivseid olukordi ka tunda ja siis on tavaliselt olnud kiirpesu umbes 2min 😂. Selleks, et seda vältida viige rahulolev laps pessu 😉.
• Magamine- Kui Armin sai 2kuuseks, siis alustasin unrežiimide tekitamisega. Tõmbasin esmalt alla äpi "Huckleberry" ja sinna kirjutan siiani absoluutselt kõik tema magamised. Ja sellega on nii hea jälgida seda joont. Mina võtsin eesmärgiks, et iga une vahe oleks umbes 2h (tund siia ja sinna, see endiselt kõigub). Üle 3,5h ma tal päeval magada ei lase, sest siis läheb kogu graafik sassi. Ööunne lähme kella 21-22:30 vahel (väga harva varem või hiljem ka).  Ja ärkame kella 8-10 vahel (samamoodi harva tund siia ja sinna). Öösel magab Armin väga ilusti, ei ärka kordagi, aga hakkab lihtsalt rinda otsima. Ehk siis ta läbi une sööb, laseme krooksud välja, vajadusel vahetame mässud- umbes 2-4 korda öö jooksul, peale kogu seda tralli magab ta kenasti edasi. Niiet meie ideaal unerežiim 24 tunni jooksul on: Ärkame kell 8:30, Uni 10:00-12:30, Uni 14:30-17:00, Uni 19:00-20:00, Ööunne kell 21:30. 100% hetkel nii pole, aga küll peagi sinnani jõuame 😉.
• Mähkmelööve- Meil tekkis see erinevate mähkmete ja pisemate mähkmete kandmisest. Katsetasin lööbe jaoks Sudocreami, nagu soovitati, aga meil tegi asja hullemaks. Niisiis puhastasin ära kogu naha, kuivatasin TÄIESTI ära ja panin talki. Nii tegin umbes 2 päeva ja siis ei pannud enam talki ka, jälgisin, et kõik oleks peale igat puhastamist kuiv. 
• Mähkmed- Otsustasin tuua sisse ka meie mähkmete sordid, kogused ja ehk veits +/-. Number 1 mähkmeid läks meil 5pakki (need on kõik need pisikesed pakid), 4pakki olid "Huggies" mähkmed ja 1pakk oli "Muumi omad". Number 2 mähkmeid läks 4 pki, 2 neist "Pampers" (üks mähkmetordist saadud) ja 2 "Huggies". Alles jäi 3 pakki "Huggies" mähkmeid (järgmise muna jaoks 😋). Kolmandasse elukuuse liigume me aga Number 3 mähetega. Siiani oleme ära kasutanud 1pki "Huggies", 2pki "Lupilo", 0,5pki "Huggies püksmähkmed" ja 0,5pki "Rascal and Friends" mähkmeid ja ilmselt vähemalt kuu kanname veel number 3. Alles on meil number kolmest veel Huggies püksmähkmed ja Rascal and Friends mähkmed ning 1pk "Pampers", 1pk "Pampers püksmähkmed" ja 1pk "Huggies püksmähkmed poistele". Kõiki neid on nii erinevaid, sest me katsetame (alguses olime rahul Huggies'ega). Toon alla eraldi välja ka juttu nats mähetest, et mida meie arvame. 

-"Huggies"- 👍Kõige paksemad võrreldes teiste mähetega. Nunnud Disney tegelastega pildid. 👎 On täpselt selline vahepealne mähe nö ülemineku mähe. Kui nr  2 jääb väikseks ja minna üle nr3 Huggies'ele, siis seda saab veits kanda, kui juba väike (see tekitas meil mähkmelööbe). 

-"Pampers"-👍Nahk saab rohkem hingata ja ei pitsita kusagilt. 👎 Kuidagi liiga õhukesed, suure laadungi korral hakkab läbi immitsema ja vahelt pressib ka läbi.

-"Muumi"- Selline suht tavaline mähe, pole midagi väga erilist +/- välja tuua. 

-"Lupilo"- 👎👎 Kui mitte midagi muud pole, siis käib kah, aga muidu never ei ostaks ise (kingiti).

-"Rascal and Friends"- (Sain koostööna katsetada). 👍Näevad ikka ÜLI stiilsed välja, on mega pehmest materjalist (väljaspoolt), Siiani tundub, et toimetavad hästi. 👎 Ei saa eriti hästi aru, kas on täis või mitte (indikaatorit pole ja katsudes ei saa aru, tulebki mähe selleks ära võtta, et näha alles). 

-"Huggies püksmähkmed"- 👍 Hetkel panen ööseks jalga, sest need lasevad tal hingata ja ei hõõru kuidagi. 👎 Selle eest aga on suurema laadungi puhul kerge ääre vahelt välja tulema.

Niisketest salfakatest on mul vahelduva eduga lemmik. Kasutame ainult Pampersi ja Huggiese omasid. Neid on meil vist sada pakki kulunud ja sada pakki alles. 😂😂

 

Järgmises blogis saan ilmselt juba number neljast mähkmest rääkida, siis on katsetamiseks ootamas meid Libero. Seniks aga loodan need alles olevad mähkmepakid ka ära kasutada. 

!Soovitused! 

Lapsevanem- Proovi enne lapse sündi soetada kõik vajaminev. Ja kui laps on sündinud ja on ees katsikute aeg, siis palu külalistel tuua lapsele mähkmeid (neid mida parasjagu ise kasutate või proovida tahate) või hoopis niiskeid salfakaid. Sest neid kulub alati ja pole eriti kallis kink samuti. 

Külaline- Enne mähkmetordi kinkimist veenduga- mis numbrit mähet beebi kannab ja mis firma oma. Lisaks kindlasti mainida vanematele, mis number mähkmed on tordis, sest vb hoitakse nö iluasjana pikalt ja kui ükshetk lahti tehakse siis on väiksed mähkmed. Mingit suvalist mähet ja suvalist numbrit ei ole ju mõttet kinkida, see jääb seisma ja kokkuvõttes on täiesti mõttetu kink. (Kui meil peaks kunagi teine beebi tulema, siis PALUN ärge kinkige seda meile.)

Armin on kolme kuuselt 64cm pikk ja kaalub 7310g. Talle meeldib juba keerata ja sellepärast harjutasin ta beebipesasse magama, sest muidu võib ta end voodist maha keerata. Enda voodis ta veel ei maga, sest, Ma ise ei taha (jah, pole vaja öelda, et saab raske olema. Kui saab, siis saab. Nii palju tean, et keegi meist ei maga siiani oma emaga, kui on beebina kauem vanemate voodis maganud 😉). Lisaks kuulsime ükspäev esimest korda, kuidas ta häälega naeris, lausa norsatas- ja vot see oli armas 😍. Suur jutupaunik on samuti, kõik häälitsused mida ma teen, teeb ta tavaliselt järele. Juba ka edvistame korralikult. Kõik, mis kätte saab läheb otsejoones suhu, rusikad lähevad terves ulatuses samuti (praegu harjutab, et ehk mahuvad mõlemad rusikad korraga suhu). Armin on väga rõõmus ja armas poiss, kuid suure tähelepanu ja läheduse vajadusega. Kui need kaks pole täidetud, siis oskab noormees iseloomu näidata. Meie lemmik tegevus on vankriga ringi vuramine, siis tudub poja nii mõnusalt sügavalt ja mina saan omi mõtteid mõlgutada ja samme täis. 

Igaljuhul on elu beebiga ikka NIIIIIIIIIIII lahe ja huvitav. Me armastame oma poega ÜLEKÕIGE! Palju õnne oma kolmanda mini-sünna puhul kallis poja ❤👶. Iga päev on sinuga nii huvitav ja iga päev õpime me midagi uut, see on mu lemmik. 

Järgmise postituseni, 

-Gerly-

Armini sünnilugu!

✋✋ 

Jess, lõpuks saan ma avaldada selle postituse. Jess sellepärast, et see tähendab ainult ühte- Rasedus on läbi, sünnitus selja taga, beebi on kohal ja nüüd tulebki lihtsalt harjuda oma uue eluga. Ideaalne, või kas on?!😶

Tänases postituses räägin oma kogemusest sünnitusel. 

!Kui sul on sünnitus alles ees ja sa juba tead, et kõik ilustamata, pisut retsim teema sind hirmutab, siis palun, PALUN, pane selleks korraks see postitus kõrvale ja loe seda alles siis kui oled ka ise sünnitamas ära käinud. Ma endiselt räägin kõike ilma filtrita ja väga isiklikult, SEST, ma tahan, et võimalikult paljud inimesed saaksid aimu, abi, soovitusi ja ka ehk rohkem teadlikkust. Ma ei ole kunagi kartnud rääkida asjadest, mis on TÕELISED!

Alustaksin sellest, et NAGU IKKA, lugesin, uurisin, vaatasin videosid sünnituse kohta jne. MEGA PALJU. Inimesi on nii erinevaid, mõned, kes ei taha üldse kuuldagi millestki, mis neid ees ootab. Ja teised, kes tahavad end võimalikult palju kurssi viia (just kõige hullemate stsenaariumitega), selleks, et sellisteks olukordadeks "rohkem valmis olla". Mina kuulun sinna teiste sekka. Mul on olnud ka varasemate "hullemate" protseduuridega, et kui olen end nö ette valmistanud, siis lähevad need libedamalt ja tagant järele mõeldes ei ütleks, et midagi nii hullu oli. Ausalt, kõik on nii mõtlemises kinni. Seega läksin sünnitama täpselt sellise meelestatusega, et mida rahulikum ma olen, mida chillimalt ma võtan, seda kergemalt beebi välja tuleb ja seda kiiremini saan oma beebi rinnale. 

Loomulikult on ju hirmutav kõik sünnitusega kaasnev, nagu näiteks: tuhud (nendega kaasnevad valud), altpoolt rebenemine ja nendega kaasnevad õmblemised (nii tuimestusega, kui ka ilma tuimestuseta), epiduraal (pilt nr1 ja nr2) [Selle puhul manustatakse valuvaigistavaid ravimeid peenikese plastmass sondi kaudu epiduraalruumi  (selgroolülide sees paiknev ruum), mis siis pidurdavad emakast ja sünnitusteedest tulenevaid valuärritusi], esimene imetamine (kuidas laps vastu võtab, nibude tundlikkus jne), keisrilõikus (pilt nr3) [Operatsioon, kus laps väljutatakse emakast läbi kõhu eesseina ja emakasse tehtud lõike kaudu. Keisrilõike näidustused- varem on olnud kaks või enam keisrilõiget, laps ei ole peaseisus, äge genitaalherpes või HIV, kaksikrasedus, platsenta eesasetus, lapse elu on ohus, ema elu on ohus, sünnitus ei edene nii nagu peaks, vaatamata ravimite kasutamisele. Ilma otsese vajaduseta keisrilõiget ei tehta. Keisrilõiget tehakse kas üldnarkoosis (ema magab) või epiduraaliga (seljasüst, mis tuimestab kogu alaosa, ema on ärkvel). On nii plaaniline keisrilõige (saatja võib operatsioonil juures olla) kui erakorraline (ei tohi kedagi juures olla)]. 

Pilt nr1 

Pilt nr2

Pilt nr3

Mina lohutasin ja rahustasin end juba väga alguses kõigi nende hullustega, et läheb nagu läheb. Kõige tähtsam on, et mina ja laps oleksime elus ja terved. Kõik valud, mis naine peab sünnituse ajal ära kannatama- Kõik naised on neid kannatanud ja ükski laps pole kõhtu sisse jäänud ning arstid teevad ikka omaltpoolt kõik, et oleks vähekenegi talutav kogemus. Küll aga lugesin enne sünnitust väga mitmeid sünnilugusid ja ausalt, need hirmutasid mind isegi rohkem, kui midagi, mis on teaduslikult välja toodud. Sest esiteks lugesin ma oma tuttavate omi ja see pani mõtlema, et vauu, kui võimsad naised mu ümber on ja teiseks, see, kui palju toodi välja arstide, ämmaemandate, õdede ja muu haigla staffi suhtumist sünnitusel. ForF*ckSake, kas kunagi, kasvõi KUNAGIGI selline asi muutub? See kogemus on naise jaoks elu üks SUURIMAID, kui mitte juba konkreetselt suurimaid. Miks on vaja inimestel, kes peaksid naise olemise (lisaks valudele) tegema VÕIMALIKULT mugavaks ja meeldivaks? Miks on meie seas üldse nii palju ülbust? Ma neid lugusid lugedes konkreetselt valmistasin end ette kohe haiglast vangimajja minekuks. Sest noh, ma tegin kindlaks, et keegi suvapäts, keda ma võib-olla kunagi oma elus enam ei näe ja kes klähvib hetkel, kui mul on kõige valusam, saab midagi teravat kusagile ribide vahele (sest uskuge mind, ma oleks sealt midagi kindlasti leidnud) ja ma ei oleks võimalust kasutamata jätnud 😅 (Palun ärge sellist mentaliteeti tegelikult võtke, laske lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Sellises olukorras oled sina Tšempion ja nemad lihtsalt tee ääres sädistajad, kes ise isegi ei küündi maratonini). 

Kogu sünnitegevus on väga suures osas kinni mõtlemises. Kõik toimub ja toimib kenasti siis, kui oled ise hästi avatud, julge ja just emotsionaalselt tugev (siinkohal ei pea ma silmas peale lapse rinnale panekut nutmist, sest noh, väga suur osa naistest pillib siis rohkem, kui võib-olla eluaja jooksul kokku 😂).

Raseduse lõpupoole paneb naine koos oma Ämmaemandaga paika sünnitusplaani (seda mitte igakord). See on nüüd minu meelest oluline, sest on naisi, kes kategooriliselt ei luba midagi teha ja naisi, kes just tahavad 100% midagi kindlat. Selleks, et hoida aega ja jõudu kokku sünnitamisele minnes, on see mõistlik valmis teha enne. Hiljem aga suunati mind vähemalt 2 korda Võru haiglasse seda koostama, ning mis välja tuli- see pole üldse enam nii oluline, arste see väga ei huvita ja lähme lihtsalt kohe asja juurde (ehk ongi mõistlik? Ma ei teagi). 

Minu enda koostatud SÜNNITUSPLAAN (mainin ära, et see on selline esialgne "võimalikult ideaalne" versioon minu sünnituskogemusest. Kõiki asju ei saa kindlasti täide viia, aga võimalus on naisel alati olemas- tegelikult olen chill sünnitaja ja avatud kõigele):

1. Ma soovin, et minu abikaasa oleks meie kõrval kõikide protseduuride jooksul. Enne väljutamist, peale väljutamist ja taastudes perepalatis koos minu ja lapsega. See teekond on meil ühine, ning uus ja soovin, et me mõlemad saaksime sellest osa ja kindlasti lihtsustaks minu seisu oluliselt (just emotsionaalselt).
2. Soovin võimalusel sünnitada võimalikult naturaalselt, ilma igasugu abivahenditeta. 
3. Soovin liikuda võimalikult palju ringi, käia dušši all, kõndida treppidest jne. 
4. Soovin, et sünnitustoa tuled oleksid võimalikult hämarad ja hubased. 
5. Soovin vältida lahkliha lõiget, kui selleks pole 100%'list vajadust. 
6. Soovin, et epiduraalanalgeesiat soovitatakse ainult äärmisel vajadusel või kui küsin seda ise. 
7. Soovin katsetada erinevaid positsioone, et muuta sünnitus enda jaoks võimalikult mugavaks. 
8. Soovin vältida kateetri paigaldamist, kui selleks puudub meditsiiniline näidustus. 
9. Soovin, et keisri puhul lubatakse minu abikaasat terveks protseduuriks minu kõrvale. 
10. Soovin, et kui lapse ja minu tervis on korras, siis ei võeta last kordagi minu juurest ära. 
11. Soovin, et nabanööri lõikab läbi minu abikaasa ja sellega oodatakse, kuni on nabanöör lõpetanud pulseerimise. 
12. Soovin, et vaginaalseid läbivaatusi ei tehtaks valude ajal. 
13. Soovin, et ruumis ei viibiks üleliigseid inimesi (tudengeid).
14. Soovin, et platsenta sünni ajal või näiteks õmbluste ajal oleks laps minu rinnal. 
15. Soovin, et kui väljas sajab vihma, siis sünnitustoa aknad oleksid lahti, et ma tunneksin värsket lõhna ja kuuleksin õrna sabinat aknale. (Ma armastan selliseid ilmasid)
16. Sooviksin kasutada kõike, mida haigla ise pakub- lapse mähkmed, haiglariided mulle, esialgu ka lapsele, minule vajaminevad sidemed jne. 

Lisan siia alla ka kaks linki, mis aitavad teil kasvõi iseenda jaoks selgeks teha, et mida teie sünnitava naisena soovite, millist kogemust teie soovite. Uskuge, nende asjade läbi analüüsimine aitab teil õppida rohkem tundma OMA vajadusi ning OMA soove- ja sellises olukorras on see OLULINE! :)

LINK 1  ;  LINK 2

Aga lähme siis natuke ajas tagasi ja räägime, kuidas kogu lugu ennast ise kirjutas...

Meie poja sünnilugu:

Minu esimene muutus kehas toimus 16.juuli. Alustasime sõitu Tartu, sest Rannol oli vaja arstile minna. Umbes 8:40 tundsin sellist tugevat ja väga ebamugavat survet alaosas (nagu laps lükkaks kõiki elundeid välja poole, eriti ebameeldiv oli tunne, kui ta aanust nö välja poole surus). Peale seda tekkisid sellised pigem püsivad menstruatsioonivalud alakõhus ja kusagil 10:00 tekkis kõhulahtisus. Üks kindlaid märke, et keha valmistub sünnituseks ongi "Päevade" sarnane valu alakõhus ja alaseljas, ning sellele järgneb ka ükshetk kõhulahtisus, et puhastada sooli enne sünnitust (need "Päevade" valud on igal naisel muidugi erinevad ja iga naine tunneb ära oma enesetunde põhjal, et kas need sarnanevad tema tavapärasele menstruatsioonile või mitte, kui sarnanevad, siis on asi õige ja lihtsalt usalda oma keha). Terve ülejäänud päeva jooksul olid need valud hooti (endiselt oli kõik talutav ja sain aru, et tuhud need ei ole). Enne magama jäämist hakkas iiveldama ja tekkisid kõrvetised- samuti midagi väga hullu polnud. Öösel magasin normaalselt. 

Sealt alates (kuni 8-nda augustini) toimusid mu kehas erinevad muutused: Häbemeluu ja vaagnaluu valu, VÄGA tugev valge voolus, Löögid ribidesse, Tugevad alaselja valud ja kõhuvalud, Pidev täis põie tunne ja  vetsus käimine (aitas rohkem leevendada kui surusin käega õrnalt häbemeluu osale (nö pumpasin välja) ja ka seistes näiteks dušši all pissides- yep, oleme rõvedad, aga do what u gotta do 🙈), Munasarja torked, Tugevam akne, Jõuetus,  EMOTSIONAALSUS ( Ma nautisin tervet rasedust ja lõpus pöörasin nii ära, et mis toimub. Olin ju arvestanud, et raudselt sünnib laps kusagil juuli lõpus ja aeg läks aina edasi ja edasi ja last ikka veel käes ei olnud. Jällegist on see täiesti normaalne reaktsioon. Nüüd tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud TÄIEL rinnal nautima veel nö seda kahekesi olemise aega ja üleüldse olema rahulik, sest laps tuleb ju enivei...). Kõikide nende ebameeldivustega harjub keha lõpuks ära, küll aga on häiriv, et igapäevane uus sümptom tekitab tunde, et hops, nüüd on minek, funfunfun, aga tegelikult ei pruugi see nii olla. 

27.juuli oli mul naistearst. Selleks hetkeks olin juurde võtnud 11,6kg. Mõõdeti kõhu ümbermõõt-125cm 😬. Emakapõhja kõrgus oli umbes 40cm. Kõik muu oli hästi, aga endiselt oli uriinis veri. Mainin, et see oli mu kõige kiirem arstil käik, ma vist olin max 5min seal. Ja kui sealt ära tulin, siis olin südamepõhjani solvunud ja pisaraid ei saanud ka pidama. Öeldi lihtsalt, et ok, tule siis 3.august tagasi. Ja kõik. Õhtul sain aga meili ämmakalt, et ta pani mulle hoopis 2.august (Tähtajal) Võru haiglasse "Kontrolli" aja, et 3-ndl ära siis Tartu tule. See rahustas mind rohkem maha, et jess, saab ikka seda sünnitusplaani teha ja arutada ja ehk uurivad rohkem. 30.juuli helistas mulle ämmaemand Võru haiglast, soovis teada, et mille jaoks mul peaks olema 2-sel aeg nende juurde. Saatekirjas oli ESILEKUTSUMINE, aga mingeid lisa infosid ei olnud, et oleks mõni näidustus esilekutsumiseks. Nii siis arutasime, et tulen esialgu ikkagi kontrolli ja siis saame asju arutada jne. Ma olin jällegist nii kuri oma ämmaka peale, et mis esilekutsumine? Mulle kirjutas, et kontroll ja siis neile saatis saatekirja, et dvj, võtke laps välja (mul poleks olnud selle vastu muidu midagi, aga ma oleksin soovinud seda ikkagi teada...). Sellel päeval võitlesin selle täis põiega ikka räigelt. Hommikul oli valus, päeval oli valus, õhtul ja öösel. Kogu aeg pidin käega kaasa aitama...  

2.august (TÄHTAEG) käisin siis Võru haiglas. Kuidagi nii mõnus oli sinna minna, ma kohe tundsin, et mind oodati sinna, mitte nagu, et mida sa tahad siit. Kohe pandi mulle KTG [Kardiotokograaf ehk uuring, mis mõõdab üheaegselt loote südamelöökide sagedust ja emaka kokkutõmbeid, seda mõõdetakse siis kusagil 20-30minutit. See ei ole valulik!] ümber. See näitas, et lapse südamelöögid olid 130-164 lööki minutis, mis on täiesti normaalne. Emaka kokkutõmbed puudusid. Seejärel läksin uuringute tuppa. Seal tuli üks naistearst ühe tudengiga ja siis esialgu lihtsalt natuke jutustasime. Seejärel tuli see sama ämmakas, kellega telefonis rääkisin. Tegid mulle ultraheli, lapsega oli kõik korras, ütles, et lootevett on tsipake vähem, aga see sellises raseduse staadiumis on ok, sest siis juba hakkab tasapisi nirisema vett välja. Lapse kaaluks ütles esialgu 3700g (+/- 400g), ütlesid, et ennustatakse 4200g lapse sünnikaaluks. Peale seda läksin pukki, et saaks vaadata ka avatust. Ma ei olnud sellest varem kuulnud, et noh, kuidas see protseduur käib. Arvasin, et kuidagi mõõdulindiga midagi mõõdetakse ja vaadatakse. Terve ruum oli selline pigem pimedam, ühtegi tuld ei põlenud, väljas sadas (täpselt selline ilm, kus tahaks sünnitada) ja siis tuli see naistearst, tõmbas kummikinda kätte ja lükkas oma kaks sõrme tuppe. Ja no ma ei tea, ma ei oleks NEVER arvanud, et see protseduur on NII VALUS. Mul konkreetselt tõmbas hinge kinni. Ta sorkis seal umbes minut ja ütles, et avatust on 2cm. Ma suutsin selle minuti jooksul välja mõelda aind selle, et kui see pisike protseduur on NII VALUS, siis kuidas ma veel sünnitama hakkan. JULM. Valu oli siis konkreetselt emakas, ta lükkas oma näpukesed mulle emakasse. Peale naistearsti proovis sama asja teha tudeng, õnneks tema oma õrna käekesega midagi liiga ei teinud ja sain rahulikult hinge tõmmata. Peale pukist püsti tõusmist pühkisin paberiga altpoolt selle libesti ära ja siis oli järgmine šhokk- see verekogus, mis mul tupest tuli. Arstid kohe nägid mu reaktsiooni ja siis hakkasid lohutama, et ka see on normaalne, sest ta ju surkis seal ja ilmselt lõhkus ära mingi kile, et siis asja pisut kiirendada. Peale seda istusin uuesti toolile ja arutasime natuke asju. Nad küsisid, et mida MINA TAHAN?- ma ütlesin, et tahan oma last juba käes hoida, aga samas tahaksin asja võimalikult loomulikult ajada. Seda siis sellepärast, et  nad oleksid mu minu soovil ikkagi haiglasse jätnud ja hakanud esile kutsuma, mida ma muidu oleksin tahtnud, aga kuna nad mainisid, et mu keha juba nii valmis ja asi tasapisi toimub juba, siis kas on mõttet? Et nende näitajate järgi peaks nagu selle nädala jooksul beebi ära tulema. Nii me siis otsustasimegi. Panime igaks juhuks 9.august esilekutsumiseks aja kirja, aga loodame ja arvatavasti ka nii läheb, et poja tuleb enne seda iseseisvalt. Peale koju saamist hakkasid MEGA valud, isegi tundus kohati, et mingid tuhulaadsed. Õhtul läksime jalutasime pühakal treppidest üles-alla (norm vihm oli, aga ma nii nautisin). Peale seda käsime poes, ostsime väiksed vahuka pudelid ja läksime koju, jõin ühe pudeli ära ja magasin nagu beebi- aga ei midagi. Verd immitses endiselt, ilma sidemeta enam ei saanud.  Siis enne magamaminekut tuli vetsus käies midagi, mis meenutas Limakorki [Limakork on sültjas ollus, mis asub emakakaela kanalis ja tekitab kaitsekihi tupe ja emaka vahele, ning hoiab bakterid viimasest eemal. Limakorgi eraldumine näitab, et su keha on valmistub sünnituseks. Tavaliselt käivitub sünnitus järgneva 72h jooksul. Aga võib ka kuni 2nädala jooksul või hoopis sünnitusel]. 

Terve nädal otsustasin siiski olla positiivne ja nautida veel viimaseid olemisi ja nautida UND. Kuna 9s sai paika pandud siis oli kuidagi kergem tunne, et igaljuhul ei pea enam kaua ootama. Ma arvan, et selle nädala jooksul olin ma rohkem rahulolev, kui üldse viimaste kuude jooksul kokku. 🙏

9.AUGUST 2021. 

Läksin kella 8:30-ks Võru haiglasse koos oma kodinatega. Kõige pealt saadeti mind sünnieelsesse tuppa ja sättisin seal end kenasti paika. Seejärel tuli naistearst ja ütles, et peab tegema mulle koroonaproovi, mis sest, et olen vaktsineeritud (ma siiani ei tea, miks see vajalik oli, kuid vaktsineeritud mees ei pidanud testi tegema õnneks). See oli minu kõige esimene proov ja mul on hea meel, et varem sellest ei teadnud, sest mul polnud aega, et nö "üle mõelda"- see oli ebameeldiv, kuid üleelatav ja kiire protseduur. Peale seda toodi mulle kolm ankeeti, millele pidin  allkirjad panema (lapsele K-vitamiini vaktsiini ja tuberkoloosi vaktsiini nõusolekud, ning esilekutsumisega nõustumine). Seejärel pandi mulle kohe KTG peale, see tuvastas ka juba esimesed väga õrnad emaka kokkutõmbed (ma ise ei tundnud midagi). 

Kell 10:00 sain oma esimese esilekutsuva tableti (esilekutsumisest, kui sellisest ma eraldi ei kirjutaks, aga mu insta storyhighlightside all on sellest natuke juttu (poja kaustas)). Kusagil 10:40 hakkasid esimesed tegevused kõhus. Sain aru, et need siis ongi need tuhud, polnud midagi valusat kui sellist, aga ebamugavustunne alakõhus (nagu päevade ajal). Tuhud käisid siis kusagil 4-6min vahedega. Kell 13:00 sain lõunasöögi ja selle sõin ilusti ära, arvestades, et päris rõve tunne oli, aga kuna sain aru, et kaua enam ootama ei pea ja peagi läheb sünnituseks, siis otsustasin süüa ja energiat koguda. Siis mainisin ka arstile, et tunnen tegevust ja peale seda panid uuesti KTG külge, mis näitas väga konkreetseid emaka kokkutõmbeid. Kell 14:00 pidin saama uue tableti (ühel päeval antakse 3tki mingi teatud tundide tagant), kuna aga tegevus juba hakkas pihta, siis otsustati tabletikuur peatada ja vaadata, mis saab, lisaks öeldi, et võin nüüd mehe kutsuda. Ma otsustasin veel oodata, sest ei tahtnud, et ehk ei lähe asjaks ja siis peab Ranno uuesti koju minema. Siis kusagil 15:00st hakkasin käima kuuma dušši all nö leevendamas. Valud polnud küll midagi tohutut, aga siiski väga ebameeldivad. 

Kell 17:00 jõudis Ranno ja valud olid juba üsna intensiivsed, sealt alates mul telefonis suurt infot enam ei ole, sest ma lihtsalt olin üsna väsinud. Kusagil 18:00 valis Ranno välja peretoa ja meid saadeti kogu kodinatega sinna. Seal proovisin siis istuda ja pikali olla jne, miski ei leevendanud asja. Samamoodi käisin dušši all, võtsin isegi plastmass tooli, et seal kuuma dušši all istuda lihtsalt, kuna laps aga oli nii all, siis istuda oli juba üsna piin. Kell 19:00 küsisin ämmakalt, kas mingeid valuleevendusi on, sest valud olid juba tugevad. Ämmakas saatis mind sünnitustuppa, vaatas avatust (samamoodi käega), siis oli 5cm ja pakkus leevenduseks välja vanni. Nii ma siis läksingi vanni ligunema. Iga poole tunni tagant vahetas ämmakas vett, sest vesi läks ajaga jahedamaks. Kui olin juba 1,5h seal ära istunud, hakkasid mu lihased väga valutama ja ma ei suutnud enam konkreetselt enda jalgu ja kätt liigutada (arvan ise, et laps oli kuidagi mingi närvi peal, mis siis tegi mu liikumise raskemaks). Niisiis tulin kusagil 20:00 vannist iseseisvalt välja (Ranno abiga muidugi) ja kui ämmakas tuli, siis palusin (konkreetselt PALUSIN) epituraali, sest valud olid selleks hetkeks julmad. Avatus peale vanni oli endiselt 5cm. 

Kell 20:45 tuli anestesioloog ja tegi mulle epituraali, enne seda pani ämmakas mulle paremasse kätte kanüüli ja lasid füsioloogilist lahust jooksma. Ütlen ausalt, et ma ei tundnud suurt midagi, sest tuhude valud olid nii tugevad ja valusad, et see väike torge sinna selga on ikka jumala kökimöki. Ainuke jama oli see, et ma ei tohtinud liigutada selle süsti ajal ja no mu tuhud olid juba sel hetkel vähem, kui1min vahedega ja siis ma proovisin neid esimest korda terve aja jooksul nii tugevalt kinni hoida ja üle elada, kui vähegi sain. Õnneks sai kenasti tehtud ja see hakkas mõjuma juba mingi 5-10min jooksul, siis oli juba täitsa hea olla, suutsin isegi kildu visata 😂. Olin nagu pisut loote asendis kägaras parema külje peal, kui umbes 20min (21:05) hiljem tundsin all pool mingit prõksu, seda mainisin ka ämmakale ja ta palus mul vasaku jala üles tõsta, kui selle tõstsin, siis tundsin, kuidas soe vedelik hakkas voolama, siis ütleski ämmakas, et veed tulid ära. Need olid ilusad ja tavapärased. Siis saime juba kõik aru, et nüüd kohe varsti läheb asjaks. 

22:00 tundsin suurt tungi minna vetsu, esialgu oli pissihäda, kui aga vetsu jõudsin, sain aru, et hoopis häda number kaks. Sellepeale ütles ämmakas, et "Ei, Gerly, sul ei ole hädasid, sul hakkavad pressid, tule nüüd ära sealt poti pealt". Nii siis läksime tagasi sünnitustuppa ja ämmakas vaatas uuesti avatust, selleks hetkeks oli avatus 9cm, aga pressida ei lubatud veel (vot see oli isegi julmem, kui tuhude valud, ma pidin hoidma kinni maailma suurimat kakahäda nö :D). Umbes kell 22:20 ütlesin ma ämmakale, et mind ei huvita, ma pean pressima, siis vaatas ämmakas uuesti avatust ja selleks hetkeks oli 10cm ja anti luba. Nii ma siis hakkasingi pressima. Ma tundsin iga punnitamisega, kuidas ma altpoolt rebenesin. Eriti hull oli ülevalt poolt (kliitori juurest), aga see teadmine, et hambad ristis punnitades on suurem ja kiirem võimalus oma laps kätte saada, vot see motiveeris. Üks hetk tundsin (22:38), kuidas sulpsti laps välja tuli, sain aru juba sellest, et automaatselt kõik valud kadusid. Küll aga pani muretsema vaikus, lapsel oli nabanöör ümber kaela ja ei hakanud kohe nutma, teadsin, et sellisel hetkel on ainuke hea asi- rahulikkus. Nii ma siis püüdsin täiesti seosetut juttu Rannole ajada, et mitte mõelda, mis allpool toimub. Kuni ühel hetkel kostus maailma ilusaim heli (sellel hetkel 😃)- meie lapse nutt. Kohe peale seda tõsteti ta mu kõhu peale. Ta oli nii sile ja pehme ja ausalt see hetk, ma ei saa sellest hetkest kirjutada, sest seda peab iga inimene ise läbi kogema, et mõista, maailma suurim õnnetunne. Natuke aega hiljem tundsin uut vajadust pressida (see oli muidugi väga õrn tunne, mitte nii hull, nagu enne), umbes minuti punnitamisega tuli välja ka platsenta. Nabanööri lõikas läbi Ranno ja ausalt, see nabanöör on ikka mega ilus asi 😁. Küsisin veel ämmakalt, et kas mul rebenes lahkliha, kas mul on diastaas ja kas ma kakasin ka- Ainult lahkliha siis rebenes, teistest asjadest pääsesin.

Terve aja mil laps mu kõhul oli õmmeldi mind altpoolt (kusagil 1h), kokku sain 12 õmblust ilma tuimestuseta ja lisaks terve lahkliha osa, mis iseeneslikult rebenes. Peale seda võeti laps, puhastati, kaaluti, mõõdeti, anti esimene vaktsiin, pandi riidesse jne. Lapse ilunumbriteks olid- 4015g ja 53cm pikk.  Seejärel anti umbes kell 00:25 laps isa kätte ja saadeti peretuppa- peale sünnitust peab olema sünnitustoas veel vähemalt 2h (ma olin valmis suht kohe ära minema :D). Minul vaadati veel õmblused üle ja tehti kõhupuhastus (vajutati siis kõhu peale ja seejärel tundsin, kuidas alt tuli mega palju sooja vedelikku välja, see ei olnud valus, aga lihtsalt ebamugav tunne). Seejärel puhastati verest ja muust jamast puhtaks ning pandi mähkmed jalga. Ja siis viidi ratastooliga perepalatisse. Vot siis oli mõnus tunne. Pea käis küll ringi ja mega nõrkus oli, aga see väike pambu seal voodis ja rõõmus issi tegid mul olemise kohe paremaks. Siis oli esimese asjana kohe tung süüa- mu õhtusöök (mis toodi kell 17) oli veel laua peal puutumata ja siis nosisin seda. Arstid soovitasid minna esimest korda pissile dušši alla, ja seda alles hommikul, et siis seda kipitustunnet leevendada. Kanüül jäeti sisse, kuna verejooks oli suur, siis igaksjuhuks, kui peaksin vajama vereülekannet.

Öösel ei maganud ma üldse, sest elevus oli sees ja iga lapse liigutuse peale olin üleval. Aga endiselt oli nii uhke ja hea tunne. Järgmisel päeval oli juba raskem. Siis valutas altpoolt ikka päris intensiivselt, verejooksust rääkimata (mega palju tuli veel mingeid klompe (ilmselt platsenta klombid) ja kohati valutas ribide all, hingamine oli raskendatud.

Ja no imetamine- Järgmine teema. Kui laps pandi kõhule, siis prooviti kohe rinna otsa panna, et üritaks imema hakata. Piima ilmselgelt mul veel ei olnud, aga selleks pidigi laps juba imema hakkama. Me ei saanud sellega hakkama. Järgmisel päeval aga proovisin kogu aeg ja see imemine oli MEGA valus. Kuna mul ei ole piisavalt pädevaid (suuri, sobivaid) nibusid, siis ostsin juba varakult ka nibukaitsmed ja võtsin need haiglasse kaasa- thankgod, ilma nendeta oleks laps näljas ja minul verised nibud. Niisiis hakkasin kohe andma nibukaitsmega ja asi toimis paremini (jah oli endiselt valus, sest rind ja nibu alles harjusid faktiga, et keegi seda imeb), aga tasapisi hakkas juba tulema ka piima. Toodi ka üks väike pudel aptamili valmis piima ja rinnapump, et laps siiski kosuks ja minul rinnad harjuksid. Kohe teisel või kolmandal päeval tekkis mul rinnapais, sest piima tekkis juurde, aga välja ei saanud eriti hästi. Ka see valu oli mega ja ainuke, mis lõpuks parandas oli kuum dušš. Iga päev käis keegi vaatamas last ja mind. Kaks päeva peale sünnitust puhastati veelkord mu kõhtu selle vajutamisega, siis enam nii palju seda jama ei tulnud. Koju saime neli päeva hiljem, ehk 12.august kell 16:00.

Kui me muidu rääkisime kogu aeg Rannoga, et tahaksime kohe teist last ka järgi, et hea lihtne jutti kasvatada, saab asju kasutada mõlemile ja lastel endal lõbusam koos kasvada, siis peale sünnitust ma olin 100% kindel, et ei taha kunagi ühtegi sünnitust enam kogeda. (-Nüüd kuu aega hiljem olen ma täiega ready, et uut last saada 😅😍).

Haiglakott:

Kirjutan siia, mis TEGELIKULT minu jaoks haiglakotti panema peaks ((ehk läheb mul endal järgmine kord samuti seda peatükki vaja 😂😂)).

• Cicasilver spray- Maksab umbes 14€. Mina kasutasin 2pudelit ja oli mõnus jahutav ja hea ravija. (Saab kasutada nii keisrilõike haavale kui allpool tekkinud haavadele).
• Endale mingeid suuremaid (vanaema) trussikuid või siis neid ühekordseid -Haiglas antakse kaks paari (vähemalt Võrus), aga ilmselgelt tuleb verd ohtralt ja tuleb tihti vahetada (sidemeid ja muud anti mulle haiglas, usun, et igas haiglas antakse neid).
• Hügieenitarbed endale ja mehele!
• Mingid plätud/sussid endale ja mehele!
• Mehele mugavad riided + kojumineku riided!
• Endale mugavad riided - vajad aind pmst mingit kitlit/mugavat löhvat kleiti (mul olid retud ja asjad ka, aga ei kandnud), imetamisrinnakas ja kojuminekuriided!
• Nibukaitsmed, kui arvad, et sul võib neid vaja minna (tegelikult soovitan neid esialgu proovida, sest isegi kui on sobivad nibud, siis esimene imetamine on paratamatult valus ja see kaitseb natuke nibude veritsuse ja lõhenemise eest)! ((Ja ei pea muretsema, et laps harjub ära vms (mina alguses arvasin), näiteks praegu, kuu aega hiljem, sööme me ühest rinnast peaaegu 100%'liselt ilma nibukaitsmeta, plaan on ka teisega sama teha))!
• Lapsele kojumineku riided +sokid (muud riided anti meile esialgu haiglast kasutada)!
• Nibukreem- ma kasutasin korra, aga ehk mõnel aitab rohkem. + nibukompresse soovitatakse, minul neid polnud. 
• Rinnapump- Et juba vaikselt nö valmistada rinda ette imemiseks ja tõsta piimatootlikkust. (Mul polnud ja kasutasin mingit normaalset nõukaaegset kobakat haigla poolt, mis oli veits ouch).
• Apteegitilli tee (ristiköömne tee)- Tihti on palatites veekeedukannud, siis on hea teha teed. See tee tõstab ka piimatootlikkust ja võtab ära gaase (just lapsel). 
• Mingi väike käterätt, või ka suurem, mille saad hiljem ära visata- Mina peale pesus käiku puhastasin sellega alt, sest siis ei pidanud ma oma suure verejooksuga määrima neid valgeid haigla rätikuid.
• Duphalac siirup- Esimene number kahel käik on mega hirmutav ja kui on veel loomulik sünnitus, kus on palju rebenemist, siis ilmselgelt ei saa eriti punnitada. Selleks on see hea siirup. Võtad 10ml seda sisse ja natukese aja pärast tuleb kenasti kõht läbi (endiselt, ära väga punnita, lase lihtsalt lõdvaks). 
• Mingit näksi- Hea on, kui on endal miskit näksimist kaasas, mis maitseb. Haigla toit ei pruugi maitseda ja ei pruugi sellest kõhtu täis saada. 
• VETT!!!!!!!!!!!!!
• Mingeid kaarte/mänge, kui olete koos mehega, sest uskuge, kolm/neli päeva seal nelja seina vahel passida on mega igaaavvvv. Kui aga oled üksi, siis näiteks läpakas või hea raamat (arvad küll, et beebi kõrvalt pole aega, aga usu mind, seal haiglas nii pisikese beebina magab ta mega palju ja sul on pigem aega, koju tuled siis see nali lõppeb 😆).
• Turvahäll
• Mingid väiksed riidest lapikesed- piima küll kohe ei voola, aga on hea, kui on olemas miski, millega kohe lapse suud/sinu rinda puhastada, kui peaks kusagilt lekkima vms. (Meil hetkel on need musthave'id, me ei lähe kusagile ilma nendeta. Magama lähme siis on ka lapse juurres kohe üks lapike, et kui peaks välja ajama vms).
• Tema enda tekike- Haiglas on kõik olemas ja mässitakse sisse, aga kuna sa ei saa neid endale ja imikuna vajab ta kohe turvalist keskkonda ja harjumist mingi teatud asjaga, siis on hea, kui kohe on tema enda tulevane tekike kaasas ja nö harjutad teda sellega. 

(Mina läksin haiglasse suure kohvri, spordikoti, enda selja koti ja ühe kilekotiga (midagi tõi hiljem Ranno järgi ka). Ja ütlen ausalt et tegelikult vajalikud asjad oleksid mahtunud pmst sinna ühte kilekotti ära 😂. Niiet siiras soovitus, ära võta asju üle, sul endal on kergem!).

Ma loodan, et kellelgi on mingit abi, lohutust või mis iganes tema jaoks vajalikku faktorit antud postituses. Kui miskit närima jääb, siis kirjuta mulle julgelt, ma vastan nii hästi, kui oskan 😊.

Lisaks oli mul plaan kirjutada veel ka meie esimesest kuust, nippidest/soovitustest, mis on meid mingis asjas aidanud või mida oleme läbi kogenud. Kuna aga tahtsin seda postitust jätta AINULT sünnituse omaks, siis pigem rohkem edasi ei läheks. KAS aga oleksite huvitatud iga kuu nö update'ist? Need postitused oleksid ilmselt lühemad, kui tavaliselt on olnud, aga piisavad, et anda vajaminev info. Andke mulle teada ja panen peagi esimese kuukese ka kirja. ✌😇

Mul on nüüd maailma suurim varandus, mille nimel elada elu täiel rinnal. Me oleme Rannoga beyond happy ja nüüdsest on meie pere terviklik. Meie väike poja Armin Surri!  💙

-Gerly-

Don't be ashamed of your story. It will inspire others.

Meie lugu!

Seda blogipostitust olen ma mõelnud ja planeerinud juba julgelt aasta. Kirjutamist aga alustan täna → 28.08.2020. Eks näis, kuidas sellest hetkest meie teekond kulgeb. Mind ennast on väga paelunud ja huvitanud sedasorti kirjutised, seetõttu otsustasin ka ise panna kirja MEIE loo.

Alustan väikse eellooga ⇩

Teadsime Rannoga üsna varakult suhte alguses, et soovime last saada, seega ei takistanud me kuidagi  raseduse võimalikku tekkimist. Mais 2019 käisin naistearsti juures kontrollis. Kõik oli väga korras, kaasaarvatud proovid.  Mõned kuud hiljem oli meie jaoks natuke kurvem periood, sest elasime läbi Raseduse katkemise. Ma arvan isiklikult, et me saime sellest üsna kiiresti ja kergelt üle, sest olime teineteisele toeks ja lisaks toimus see katkemine nii, et me ei teadnud raseduse olemasolust (umbes 3-4 nädalat). See on siiani valus teema, kuna selles katkemises olen ma ise täielikult süüdlane (teadmata rasedusest tegin kõike, mida üks lapseootel naine teha ei tohiks). Küll aga otsustasime, et pead norgu ei lase, ning naudime elu täiel rinnal edasi. "Ju siis pidi nii minema!"🙏👼

Kihlusime 13.september 2019, peale seda tundus asi veel kindlam ja tahetum. Mina ja meie saame hakkama, kõigega. Niisiis hakkasin rohkem mõtlema/tegutsema. Ostsin apteegist mingeid ravimeid, mis peaksid rasestumist soovivale naisele andma rohkem vitamiine ja aineid, et aidata paremini viljastuda. Lisaks ostsin foolhappe vitamiine, olin kuulnud, et ka need võivad aidata. Sõin kenasti mõlemad pakid ära, ja ei midagi (ofc olime ka aktiivsed, aind tablette ei söönud 😅(hiljem kuulsin ka, et nendes vitamiini tablettides on enivei foolhape ka sees 😆, aga noh, topelt ei kärise))....

Ostsin üks päev raamatu "Tahan last saada"-  [Eesti pere suur pingutus lapse sünni nimel. Janika räägib ausalt ja ilustamata oma loo, kuidas ta nii väga tahtis last saada. Selles loos on nii suuri eneseületusi ja lootusi kui ka nende purunemist. Palju küsimusi ja ka vastuseid. Milliseks muutub mehe ja naise suhe ajal, kui see igal võimalikul moel proovile pannakse? Kuidas tekib ja areneb patsiendi ja arsti suhe? Miks on hirm on vahel lahutamatu kaaslane? Mispärast otsid meeleheitlikult lahendusi, olgu need kui tahes tobedad või ebavajalikud? Loodame, et Janika kogemuse jagamine annab teistele sarnases olukorras olijaile lootust ja tuge. Ja et nii mõnedki raamatus kirjeldatud seigad, mis pole juhtunud ju pahatahtlikkusest – kas või pidev küsimine, et no millal siis teie lapse saate –, paneb inimesi mõtlema. Iga lapse sündimise või mittesündimise taga on oma lugu. ] See raamat liigutas mind nii väga, et lugesin selle umbes 5 tunniga läbi. Ma tundsin nii isiklikku lähenemist seda raamatut lugedes. Ma tundsin, nagu oleks see minust kirjutatud. See raamat oligi peamisi põhjuseid, miks otsustasin sellest blogida, lisaks andis see mulle väga palju enesekindlust ja usku, et kõik on võimalik. 

2019 aasta Novembrist - 2020 aasta Veebruarini võtsin ma kaalus juurde +15kg. Need neli kuud olid minu jaoks täielik põrgu. Lisaks kaalutõusule, tekkis mul FANTOOMRASEDUS [Fantoomrasedus on rasedus, mille naine on endale ettekujutanud (tegelikult füüsiliselt rasedust ei ole). Naisel võivad esineda paljud raseduse tunnused (iiveldus, menstruatsiooni ärajäämine, kõhu kasvamine jne, kui naine on kiindunud oma rasedusse, siis võib 9 kuu möödudes esineda ka sümboolne sünnitamine).] Ma tegin selle aja jooksul kokku kusagil 50+ rasedustesti, mis KÕIK olid negatiivsed. Iga asi andis mulle tunda, et hops, ma olen rase. Viimane menstruatsioon oli mul siis 18.-19.veebruar 2020, need kestsid kaks päeva. Sellest hetkest jäid mul päevad ära kuni 14-nda maini. Siis hakkasid uuesti. Sealt alates nägi tsükkel välja selline, kus veritses: 14-20.mai, 25.mai, 30.mai-2.juuni, 11-12.juuni,21-23.juuni (Mainin lisaks, et aprilli lõpust hakkasin kaalu alandama ja juuli alguseks olin suutnud alla saada ligi -10kg). 

04.juuli 2020 Me abiellusime!

Peale viimast veritsemist läksin arsti juurde. Seal vaadati mind üle ja võeti vereproov. Kõik oli korras, kutsuti järgmisel esmaspäeval tagasi. Ja siis öeldi, et mul on POLÜTSÜSTILISED MUNASARJAD- [Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS) on hormonaalne häire, millele on iseloomulikud krooniline anovulatsioon ja viljatus, hirsutism, rasvumine ja polütsüstilised munasarjad.] Minu puhul siis konkreetselt tekkis see kiire kaalutõusu tõttu, mis omakorda tekkis kilpnäärme alatalitluse tõttu (jõuan hiljem selleni tagasi), mis kõik hormoonid segi paiskas, mis see omakorda tsüklihäired tekitas. Niisiis, tähendas, et see oli ka konkreetne põhjus, miks ma jaanuarist kuni augustini ei rasestunud (ja tegelikult ka enne seda). Kirjutati tabletid, mis kutsuvad päevad esile (peaksid siis lõhkuma munasarja ümber olevad villikesed ((kõige lihtsam seletus :D))) ja öeldi, et järgnevad 3 kuud olen jälgimise all. Ehk siis need kolm kuud pidi menstruatsioon olema regulaarne ja kui miskit muutub ja tsükkel hakkab jälle mängima, siis pean kohe arstiga ühendust võtma. Võtsin tablette 10 päeva, tegin kuuri ilusti läbi. Alates esimesest päevast oli iga päev mingi kõrvalmõju, mida oli raske ohjata. Kuni päevade alguseni (25-29 juuli), TOHUTU verejooks, TOHUTUD valud, TOHUTUD meelemuutused (you name it). See aeg oli VÄGA raske nii minu, Ranno kui ka minu pere jaoks, ma mõtlesin, et ei ela seda normaalse inimese moodi üle.. Augustis oli mul menstruatsioon 17-19.august, jah, kolm päeva ja siis ka aind määris põhimõtteliselt. Ma eriti sellele tähelepanu ei pööranud, aga kusagil septembri lõpp-oktoobri algus hakkasin mõtlema, et ee, miks mul päevi pole hakanud?! Tegin siis 25.september sõbranna õhutusel testi, mis osutus negatiivseks. 

29. september 2020 (selleks ajaks olid päevad hilinenud 11 päeva), helistasin naistearstile. Minu naistearst oli puhkusel, seega kurtsin oma mure ära tädile, kes kahjuks mind aidata ei osanud, kuid ütles, et annab mu nri arstile, kui ta puhkuselt tuleb (8.10) ning ta võtab minuga ise ühendust. Kui arst oli puhkuselt tagasi, siis võttis ta minuga ühendust. Rääkisin oma murest ning vastuseks sain - ootame pool aastat, kui siis pole ka päevad hakanud, siis vaatame edasi. WHAT? [Recommendation: Kui sa oled noor naine, 23 aastane, siis pole see normaalne, et sul pole pool aastat/aasta/mitu aastat menstruatsiooni. Palun käige mitme arsti juures, uurige, tundke ise huvi. Iial ei tea, mis viga võib olla ja ühel hetkel avastades võib asi olla kriitiline ning varajane diagnoos võib ära hoida väga palju muresid ja probleeme 😟!] 

Ma ei lasknud sellel nii lihtsalt olla ja hakkasin uurima kliinikuid, kuhu saaksime Rannoga koos minna. Alustada oma teekonda, anda proove, teha läbivaatusi jne. Et leida midagigi, mis aitaks meil jõuda jälile sellele, miks pole me siiani beebiootele jäänud?! Niisiis leidsin selleks kliinikuks Medita (Tartus). Ja no wow, me saime suht kiirelt omale aja, 17.november (selleks ajaks olin alla võtnud -12kg.) Enne seda oli mul 14. ja 16. november määrimist. Mõtlesin, et aa norm, nüüd lähen arstile kurtma, et pole päevi ja tegelt paar päeva tagasi olid. Niisiis, läksime mõlemad 17-ndl arstile (Ranno meestearstile ja mina naistearstile). Rannol oli peale vaadates kohe kõik korras (pandi aeg spermaprooviks, ka see osutus hiljem korras olevaks). Minul aga olid mõlemad munasarjad suured. Vasak munasari oli umbes 3x suurem, kui normaalne munasari. Teadsin ju oma lugu munasarjade seisundist ja lisaks olid nad mega valusad ka, näiteks istudes tundsin kohe survet alakõhule, seega see mind ei üllatanud. Arst ütles, et üldisel vaatusel on näha, et ühes munasarjas on KOLLASKEHA (ma ei teadnud, mis see tähendab, arvasin, et see sama tsüst vms). Tegelikult on [Kollaskeha- katki läinud Folliikul (mille sees areneb munarakk), mis hakkab tootma naissuguhormooni progesterooni, mille toimel valmistatakse naise organismi ette raseduseks.] Niisiis mainis arst mitu korda, et kõik ju ok, sul on ovulatsioon ära toimunud. Nojah, eks siis vist on 💁. Lisaks avastati BAKTERIAALNE VAGINOOS, mis oli üle läinud põletikuliseks. Olin päris mitu kuud võidelnud sellega (ebameeldiv lõhn, pidev voolus jne). Pesin end iga hommik ja õhtu mingi kallimat laadi intiimpesugeeliga, no ei läinud paremaks. Õnneks arst leidis põhjuse. Kirjutas mulle välja rohud, mida siis kuurina (10päeva) võtma pidin. Panime järgmise aja 8.detsember 2020. Et arutada paari operatsiooni osas asjad veel üle (rääkisime ka minu murest- rasestumisest, arst pakkus välja munajuhade läbilaskvus operatsiooni).

Peale arsti juures käiku oli mega imelik kogu aeg olla. Kohati oli niiiii paha, mäletan kahte korda elutoas diivanil olles, kus oleksin tahtnud võtta esimese ettejuhtuva asja ja sinna sisse oksendada 😵. Kõik sellised negatiivsemad asjad hakkasid vastu- kohv, suitsuhais, mingid teatud toidud jne. Ja no omg, mu rinnad, need hakkasid lambist suurenema ja kõvenema ja MEGALT valutama, isegi pluusi selga pannes oli mega valulik ja raske. Peale oma hoppafiti trenne panin peaaegu pildi tasku ja need iiveldused, julm. Endiselt ma ei saanud midagi aru (Eks kindlasti mängis ka rolli meie varasemalt läbielatu ja "mitte uskumine" rasestumisse). 28.11 Oli väike istumine tuttavatega ja sai pisut ka proseccot joodud 😅. Ja järgmine päev- ma pole kunagi niiviisi oksendanud nagu järgmisel päeval. Ma ainult kallistasingi vetsupotti ja ämbrit. Peale seda lubasin, et enam ei joo alkoholi mitte kunagi (nagu ikka 😁). Kuidagi elasin selle päeva üle. Järgmisel päeval pidin minema tööle. Ka siis oli ikka mega imelik olla, nii iiveldas ja kakkus oksendama. Nagu miks? Mul polnud kunagi sellist pohmakat olnud. Kuna asi tundus kahtlane, siis mõtlesin, et ok, IGAKSJUHUKS lähen ostan poest testi. Ostsin ära ja läksin kohe vetsu tegema- 

Ja seal ta oli. Õrn, aga piisav, et mulle kinnitada 💕

Ema tuli hambaarstile ja ostis ühe ise ka, kindluse mõttes 2 testi teha. See oli isegi tugevam 😱

Olen piisavalt usklik, et uskuda "Õigesse hetke"! Ma usun, et meile saadeti see imeline, õrn ja kõige tähtsam kingitus õigel hetkel, siis kui kõik on paigas ja kui me ise oleme 100% selleks valmis. MA LIHTSALT USUN SELLESSE! 

!Rannole andsin teada nii, et meil olid elutoas sussid akna peal. Panin need testid ühte lutipudelisse ja selle tema sussi sisse. Siis palusin tal sinna vaadata, ala "oi ma kuulsin, et keegi käis vist krabistamas su sussi sees". Kuna mu ema oli ka seal, siis Ranno sai aru, et midagi on kahtlast ja ega ta väga palju oma tundeid ja elevust välja ei näidanud. Küll aga muutus see elevus iga päevaga aina enam!

Tegin ka hommikul ühe testi (hommikune ja 3 on kohtuseadus)!!

Rohkem polnudki nagu vaja 😍

Kuna eelnevalt on natuke kehvemalt asjad läinud, siis kindluse mõttes helistasin kohe naistearstile, et kas peaksin tulema 8-ndl või peaksin varem/hiljem tulema. Arst soovitas kohe sama päeva õhtul tulla. Nii ma läksin, sel korral oli teine arst. Seal siis päris konkreetselt rasedust ei kinnitatud, küll aga näidati ekraanilt lootekotti (üks õrn oli veel kõrval, aga arst ütles kohe, et see ilmselt välja ei vea 😔)-Miks ei kinnitatud- sest kui loode on väga varajases staadiumis, siis ei taheta naist niisama tagajalgadele ajada, teades, et raseduse algus on niivõrd ohtlik aeg. Sellest mulle piisas. Nüüd oli asi kindel (meie jaoks). Peale seda pandi järgmiseks ajaks mulle 18.12.20. Siis läksin uuesti oma esimese arsti juurde. Vaatasime koos loodet, süda ilusti lõi, sain ka pildi, mis endiselt kinnitas, et olengi päriselt titaootel (kui oled nii kaua proovinud ja kannatanud selles osas, siis ega ikka niisama ei usu kah). 

Meie 6+5 tibu 💛

Selleks ajaks olid mu sümptomid- rindade tundlikkus ja valu, alakõhu surve, teatud isud (Näiteks-paar päeva sõin ainult tavalist saia merevaigu ja tomatiga) ja iiveldused. Minu kindel soov oli selle raseduse jooksul mitte kordagi oksendada (kui ühe korra nö valla lased, siis on oht kuni lõpuni oksendada ja see on viimane asi, mida ma oma lapsele tahan, noh, paljudel juhtudel kutsuvad naised ise esile oksendamise, et hakkaks parem, aga see teeb lõppkokkuvõttes naisele karuteene). Ma hoidusin kõigest, mis võisid võimalikku oksendamist esile kutsuda. Esimeste nädalate jooksul kui iiveldamine oli harjumatu, siis sõin ka Cerucali (3korda). Arst andis selle kasutamise osas rohelise tule, kuid mingi hetk hakkas mulle ta lihtsalt vastu. Tegi pea paksuks ja kuidagi raske oli süveneda ja olla. Niisiis ma otsustasin, et võtan seda AINULT viimases hädas. Sama soovitan ma ka kõikidele teistele. Varasemalt olin harjunud iga päev paar kohvi töö juures jooma. See pole küll lapsele ohtlik (ÄE lubab juua 2 piima ja suhkruga kohvi päevas), aga ma nagu ei tahtnudki seda tarbida, sest isegi selle lõhn ajas iiveldama 😵.

• 27. jaanuar (12+3 nädalat-[3kuud]) käisin esimese trimestri ultrahelis. Seal kuulsin esimesi südamelööke ja nägin beebit. Ega pisarad olid ikka kerged tulema. Beebiga oli kõik korras, näitas emmele ainult selgroogu (mis oli ikka väga graatsiline ja ilus). Siis hakkas aga arst natuke murelikumalt ohkama. Ta ei leidnud mu emakast erilist verevarustust. Sellele lisaks oli mul vererõhk tiba kõrge sinna jõudes. Kõik need sümptomid kokku liites sain PREEKLAMPSIA RISKI [Preeklampsia on raseduse ajal tekkiv mitmeid elundsüsteeme haarav potentsiaalselt eluohtlik haigus, mida iseloomustab ema kõrgenenud arteriaalne vererõhk ja valgu ilmumine uriini või viimase puudumisel teiste elundsüsteemide talitlushäire. See võib mõjutada nii Sind kui ka Sinu veel sündimata last. Kui preeklampsia risk on ette teada, saab seda ära hoida.] 1:10'le. (Lisaks suuresti on preeklampsia ka päritav. Mu emal oli mind oodates rasedustoksikoos (mis on siis sama asi, nagu see preeklampsia, aga natuke teiste sümptomitega, tema puhul siis oksendamisega) (oli enamik raseduse ajast tilgutite all). Minu vanaemal olid minu ema oodates raseduse lõpu poole neeruprobleemid (tollel ajal selliseid diagnoose ei pandud, aga Preeklampsia tekitab neerudele suuremat koormust (vist) ja seetõttu on näiteks neeruvaagnapõletikud kerged tulema.) Pidin hakkama sööma iga õhtu Hyertemagnyli 150mg, et preeklampsiast tulenevaid tüsistusi ära hoida (kuigi ka see ei pruugi nii aidata, aga vähemalt antakse võimalus) . Umbes 3 päeva peale rohu võtma hakkamist, hakkasid mul TOHUTUD peavalud. Nii tugevad migreenid, et raske oli millegiga siin elus tegeleda. Sealt alates hakkasin arsti soovitusel mõõtma vererõhku. Vererõhk oli kõikuv, aga peamiselt oli 153/92 [Kõrge vererõhk on >140/>90 mm Hg.]. Käisin isegi ükskord emos, sest peavalu oli kohutav ja vererõhk oli tööl olles 145/89. Emos aga anti 2 x paracetamoli (muideks, paracetamol suht ainuke ravim, mida raseduse ajal võtta tohib) ja lõpuks saadeti koju, sest mul preeklampsia risk ja varem migreenid olnud. Ehk siis see ongi minu puhul "tavakas" ja põhimõtteliselt kannata. 26. jaanuar lasin teha soodapesu ja peale seda umbes nädal hiljem lõi mul välja mega GINGIVIIDI [Igemepõletik, mis haarab ainult igemeid]. Raseduse ajal saadud gingiviid on sama ohtlik lootele nagu alkohol ja suits,  seega on kiiremas korras oluline see välja ravida. Kuna töötan hambaravis, siis mul oli siin gäng kõrval, kes mind kohe aitas 💛.
• 18. veebruar (16+3 nädalat-[4kuud]) toimus mul GTT (Glükoositaluvuse test). [Rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT). Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal). Rasedusdiabeedi diagnoosimiseks ei saa kasutada tühja kõhu või söömisjärgse veresuhkru väärtusi ega glükoosi määramist uriinis. Juhuslikult määratud veresuhkru normaalne tase ei välista rasedusdiabeedi esinemise võimalust]. See test on ikka üsna rõve, sa pead jooma tühja kõhu peale 75g pmst siirupit (mul oli apelsini maitseline, aga soovitatakse coca oma). Korralikult läks süda pahaks, aga tuli olla kannatlik ja rahulikult istuda, kuni läheb jälle paremaks. Ühest ja samast veeni august võeti kõik kolm verd😵. GTT testi normaalväärtused on: Tühja kõhu veresuhkur: alla 5,1 mmol/l - 4,4(minul); 1 tund pärast koormust: alla 10,0 mmol/l - 6,8(minul); 2 tundi pärast koormust: alla 8,5 mmol/l  - 5,6(minul) -Ehk siis oli mul sellega korras ja rasedusdiabeeti diagnoosida ei saanud. !!Lugesin enne igalt poolt kuidas see test käib ja enamik ajast jäi silma, kuidas naised andsid nõu, et mida süüa nädal enne testi ja mida mitte, kui palju jne. Palun, palun ärge muutke kuidagi testi tulemusi. See ei ole nagu koolis kontrolltöö ajal spikerdamine, et saada paremat hinnet. Siin on oluline tervis. Kui tuleb välja, et sul ikkagi on rasedusdiabeet ja oma "võltsimisega" sa ravi peale ei saa ning sööd sama hoogsalt kõike edasi,  nagu enne, siis on see ohtlik ju nii sinule, kui su beebile!!
• 18.veebruar avastati mu uriiniproovist ka PÕLETIKULINE BAKTER (seekord siis põiest, mitte emakast).Selleks pidin tegema läbi rohukuuri (Nitrofurantoin Nycomed), seda tabletti võtsin 2tabletti hommikul ja 2 tabletti õhtul ja nii 10 päeva (See on siis ainukene antibiootikum, mida raseduse ajal võtta tohib). Kõikide nende rohtude koosmõjuga mu tervis aina halvenes. Läksin iga päev töölt koju teki alla nutma, sest nii tohutud peavalud ja nõrkus jne olid. Aga kõik see oli vajalik ja ma kannatasin. Selletõttu pidin ka võtma nädala haiguslehe, et saaksin rahulikult harjuda ja nö taastuda. (Nendel päevadel kodus olles ei muutunud suurt midagi, kodus olid sama hullud valud). 1.märts lõppesid tabletid ja kusagil sealt alates hakkasid peavalud talutavamaks muutuma ja palju kergem oli eluga kohaneda. Peale rohukuuri viisin uue uriiniproovi ja põletik oli kadunud. 
• 17. märts (20+2 nädalat-[5kuud]) tuli teise trimestri ultraheli LA ehk looteanatoomia ultraheli. Seal näeb siis lapse arenemist põhjalikumalt, tema organeid jne samuti, saab siis juba teada, mis on lapse sugu (kui ta näitab muidugi). Kuna siis oli koroona aeg, siis kahjuks meest kusagile kaasa ei lastud. Kuna me mõlemad Rannoga sellel teekonnal koos kõnnime, siis ma tundsin, et ma ei tohiks ega tahaks üksinda sinna minna, ning nii ilusaid ja olulisi asju teada saada (nagu näiteks sugu). Niisiis hakkasin otsima, kas on mõni erakliinik, kes lubaks koos mehega tulla. Selleks on Tartus Elite kliinik. Ultraheli läks maksma 65€, aga see elamus koos mehega näha on seda raha väärt. Nii armas oli Rannot vaadata, kui elevil ta oli ja (omaette seal podises, nagu oleks ise arst ja saaks tegelt aru, mida seal ekraanil näidatakse😆). Seal oli loode täiesti terve ja aktiivne. Meie lapse sooks on POISS. Lisaks mainis arst, et talle tundub, et lapse pea on kuidagi väiksem, kui peaks olema, et laseksin seda veel üle kontrollida. 
• 18. märts (20+3 nädalat) käisin hommikul ka kohustuslikus Ülikooli kliinikumi ultrahelis, (ÄE-ämmaemand) soovis seda samuti näha. Seal räägiti sama juttu, aga lapse pea kohta ei mainitud midagi. Kuna laps on tuharseisus (all pilt), siis pidavat olema natuke keerulisem sellist faktorit niikuinii jälgida. Peale ultraheli läksin samal päeval edasi naistearsti juurde, seal rääkisime niisama kõigest vajalikust ja mainisin ka, et peavalud on tagasi tõmmanud, aga praegu tunnen tihti südamepuperdamist ja ärevust. Mul pole kunagi neid varem olnud, aga mulle tundus, et sellised need umbes olid. Selle peale võttis arst mult vereproovi, et kontrollida kilpnääret. Umbes 4 päeva hiljem helistas naistearst mulle tagasi ja andis teada, et peaksin panema aja Naiste sisearstile Tartu Ülikooli kliinikumi, et ta võtaks uue vereproovi ja uuriks mind põhjalikumalt, sest tollest vereproovist tuli välja kerge kilpnäärme alatalitlus. 

• 1. aprill (22+3 nädalat) läksin siis Naiste Sisearsti juurde Tartu Ülikooli kliinikumis. Seal mõõdeti mu südant EKG'ga [Elektrokardiogramm on südame elektrilise aktiivsuse mõõtmise ehk elektrokardiograafia tulemusena saadud graafiline kujutis. Mõõdab siis südametöö tegevust]. Lisaks võeti uus vereproov ja lubati samal päeval vastusest teada anda. Niisiis tuli mulle sama päeva õhtul kell 17:00 meil, et mul ongi KILPNÄÄRME ALATALITLUS [Kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos on seisund, mille puhul kilpnääre ei tooda piisavalt kilpnäärme hormoone. See põhjustab omakorda organismi funktsioonide aeglustumist, kuna kilpnäärme hormoonidel on väga oluline roll inimese ainevahetuse reguleerimises. Sümptomid on väga varieeruvad, aga peamised on- kaalutõus, pidev väsimus, juuste- ja naha probleemid, ebaregulaarne menstruatsiooni tsükkel, madal hääl jne]. Sellest hetkest hakkasin sööma (L-Thyroxin Berlin-Chemie) tablette, iga hommik pool tabletti. Kutsuti 2 kuu pärast tagasi, et uus vereproov võtta ja vaadata kuidas ravi toimib. Kahjuks on see aga haigus, millega tuleb mul kõndida käsikäes elulõpuni.
• 16. aprill (24+4 nädalat-[6kuud]) käisin jälle ÄE juures. Seal panime uusi aegu paika ja arutasime niisama kuidas läheb. Kuna mu keha on vett nii täis, et jalad ja käed kisuvad turse, siis soovitas ÄE mul sõrmused ära võtta niikauaks, kuni beebi käes on (nii harjumatu on ilma nendeta olla, aga pigem ei soovi ma seda, et keegi nad mul sõrmest lahti lõikaks 😔). Iga öö surevad mul käed ära. See on ka ikka väga rõve tunne, selleks söön lisaks beebivitamiinidele veel magneesiumi, kuigi need üldpreparaadid sisaldavad ka magneesiumi. Eks siin mängib jälle suurt rolli minu KARPAALKANALI SÜNDROOM [Karpaalkanali ahenemisel tekib pidev surve keskpidisele närvile. Seda nimetatakse närvi pitsumise sündroomiks ehk karpaalkanali sündroomiks. Surve tekitab ebapüsivat tuimust ning ebameeldivaid aistinguid  (surinad, sipelgajooksu tunne), põletavat valu keskpidise närvi kulgemise alal (peopesas, teises ja kolmandas sõrmes, veidi harvemini pöidlas ja küünarvarres). Vaevused on sageli ägedamad öösiti, päeval ilmnevad need ühetaoliste käeliigutuste tegemisel ja sundasendite korral (haigusest võivad olla haaratud ka mõlemad käed).] Seda pole mul  konkreetselt välja diagnoositud, sest mul enne rasedust ei olnud eriti hulle kaebuseid ja selle ravi on üsna ebameeldiv ja olen püüdnud seni vältida, Tallinkis meremehe tervisetõendit tehes mainis arst aga mitmel korral mulle seda (kuna tema aga perearst vms otseselt ei ole, siis ta ei saanud diagnoosi panna). Arutasime ka teipimist/bandaaži, sest kõht kisub viimasel ajal tihti TOONUSESSE [Emaka valutud kokkutõmbed, mis tekitavad tunde, nagu "kõht tõmbab kõvaks ja pingule, nahk rebeneb" jne] ja see teeb natuke haiget, mitte midagi oluliselt, aga nendel hetkedel on pisut raske olla. Toonused on täiesti tavalised ja normaalsed asjad, seega midagi kartma ei pea. 
• 26. aprill (26 nädalat) käisin tegemas teist ja viimast GTT'i. Aeg oli ette nähtud 8:00 ja nagu ikka, kestis antud protseduur 2h, ehk siis umbes 10:00 sain tulema. Sel korral lasin Rannol osta (4 päeva enne) endale coca-maitselise glükoosi valmislahuse (seda müüdi sel hetkel ainult Tartu Ülikooli kliinikumi apteegis). Kõik need päevad hoidsin pudelit külmkapis, et oleks joodavam. Peale joogi joomist oli päris rõve ikka olla. Kuna ma niisama cocat ei joo, siis see coca siirup oli eriti rõve. Sel korral olid veenist võetud vereproovid ka pisut keerulisemad. Võeti siis nii, et ühest käest 2x ja teisest ühe korra. Sealt, kus kaks korda võeti, konkreetselt purskas välja peale esimese plaastri eemaldamist, eks seal mängib rolli jälle see Hyertemagnyl, mis verd vedeldab. Plaastreid vahetasin 2x (vasakul 3, sest esimene tuli kohe lahti ja ei kleepinud enam), sest verejooks oli päris tugev ja kippus läbi plaastri immitsema (all pildid, seal juba teised plaastrid peal, mõelge, mis need esimesed siis veel olid 😅) (võib-olla on mõnel kogu aeg selline, aga miks tegin pilti ja miks seda siin mainin on see, et mul pole kunagi elus sellist nalja veel olnud). Sel korral oli mega jõuetus ja väsimus, kõht korises ja poiss peksis. Olen nii tänulik, et sel korral ei pea ma rohkem seda testi tegema (Kuni järgmise raseduseni 😬). Samal õhtul tõusis palavik ja vererõhk, nii iiveldas ja ajas oksendama. Helistasin ka arstile ja tema ütles, et kui hommikuks pole paremaks läinud, siis kindlasti emosse. Võtsin 2x paracetamoli. Ma tõesti ei tea millest ja kindlasti ma ei ütle, et antud protseduurist, aga selline mu õhtu oli. Ainuke asi, mida lõpuks süüa sain oli külmkapist võetud apelsin. See kuidagi stabiliseeris seda iiveldust. Hommikul oli kõik jälle okei, käisin pesemas ja tunne oli juba parem. Järgmisel päeval ootasin arstilt meili, kuna ma olen aga kärsitu, siis vaatasin mingi hetk Digiloost uuringute vastused üle (kuna olen varem ka teinud seda testi, siis teadsin, millised vastused mida tähendavad, lisaks on seal välja toodud see arv, millest üle minnes tuleb diagnoosiks "rasedusdiabeet"). Vastused: GTT testi normaalväärtused on: Tühja kõhu veresuhkur: alla 5,1 mmol/l - 4,7(minul); 1 tund pärast koormust: alla 10,0 mmol/l - 8,4(minul); 2 tundi pärast koormust: alla 8,5 mmol/l  - 6,1(minul). Ehk siis olid nad kõik alla maksimumi ja rasedusdiabeeti diagnoosida ei saanud. Näitajad oli kõrgemad, kui eelmine kord, aga sellest pole midagi hullu õnneks. 

Parem käsi

Vasakukäe veenike 

• Aprilli lõpus avastasin, et mul parema käe väike sõrm on mega põletikus, valus ja küünevall oli paistes. Kuna olen väga pikka aega küüntega tegelenud, samamoodi palju uurinud ja õppinud nende kohta, siis esmane arvamus oli, et seal on küünekida, mis teeb liiga. Ühel päeval näppisin seda, et vaadata, kas näen seda kida, et saaks selle ära eemaldada, kui järsku purskas sealt mäda. Endiselt arvasin, et kida, mis on lihtsalt mädanema läinud. Surusin hambad risti ja pigistasin nii palju kui sealt tuli, mäda välja. Järgmisel päeval oli juba näpp terve, nagu midagi polekski viga olnud. Kolm päeva hiljem hakkas vasakul käel keskmine sõrm samamoodi valutama. Näppisin siis samamoodi seda ja sealt purskas samamoodi mäda välja. Siis teadsin, et asi ei ole küünekidas (tavaliselt avaldub see vahetult peale küünehooldust, aga mul oli see hooldus tehtud juba natuke aega tagasi). Niisiis hakkasin netist uurima ja minu üllatuseks oli seal ikka megalt palju sellest räägitud. Pika uurimise peale sain teada, et mul on KÜÜNEVALLI PÕLETIK [Krooniline küünevalli põletik (kestvus üle 6ndl) on järk-järguline protsess ja seda on suhteliselt raske ja aeganõudev ravida. Põletik võib alguse saada ühest küünevallist, kuid sageli võib levida teistele sõrmedele edasi. Kahjustada saab ka küüneplaat, mis võib muutuda kollakaks, rohekaks või hapraks Peale paranemist võivad küünemuutused kaduda alles kuni aasta jooksul. See on põhjustatud erinevatest mikroorganismidest, tavaliselt pärmseente ja bakterite segust. See tekib peamiselt inimestel, kelle käed on pidevalt märjad, kelle verevarustus on kehv ja kes põevad diabeeti või lükkavad pidevalt ja agressiivselt küünenahkasid tagasi. Raviks kasutatakse paikseid seenevastaseid kreeme mitu korda päevas küünevalli piirkonda. Sageli on vaja lisada ka paikne hormoon (retsepti alusel). Halvemal juhul antibiootikumravi]. Niisiis, kõik sümptomid on nii loogilised, et ma isegi ei kahtle, et just see mul oli. Mu verevarustus on üsna kehv, ei teagi, kas just raseduse tõttu või oli juba enne (mul polnud just eriti pädev perearst varem), aga raseduse ajal üks põhjusi, miks preeklampsia riski sain oligi see, et emakas puudus korralik verevarustus. Praegusel ajal pesen ma oma käsi mingi konkreetselt 20x päevas, kuivatan neid küll nii palju kui saan, aga paratamatult eks ta jääb kusagilt märjemaks. Küünenahklasid ei ole aga pikalt puutunud, selles mõttes, et kui hooldust teen, siis ainult lükkan. Paar nädalat läks mööda ja tegin uue küünehoolduse. Midagi valusat/kahtlast enam ei olnud, niisiis sain sellest seekord kergemalt lahti. 
• 6. mai (27+3 nädalat) sain oma esimese koroona vaktsiini (Pfizer). ! Sellest ka eraldi blogipostitus!
• 10.mai (28nädalat-[7kuud]) käisin uuesti ÄE juures. Võeti uuesti vereproov (hemoglobiini jaoks) ja ka uriiniproov [Disclaimer: rasedana pead sa neid kahte proovi peaaegu iga kuu andma, seega kui kardad kanüüle, siis harjuta end varakult ette 😆.]. Arsti juures rääkisime üleüldiselt olekust, kuna mul peale seda viimast GTT'd oli kogu aeg halb enesetunne, siis sain teada, et mul on hormoonide toimel lõõgastunud magu ja maolävis, mis tekitab iiveldust (s.t. siis, et kõik selline raskem, rasvasem, soolasem, rammusam toit on mulle halb ja tekitab kehva enesetunde)- Ja see on väga suurel osal rasedatest, ehk siis mitte midagi võõrast. Miks see mind esialgu kohe ka natuke tagajalgadele ajas oli see, et Preeklampsia ise võib tekitada selliseid enesetundeid. Nagu eelnevalt välja tõin- Rasedustoksikoos- See suures osas lööbki välja raseduse lõpu poole Preeklampsia haigel rasedal ja selle ainus nö ravi/päästetee on sünnitus. Ja noh, kes tahaks oma last sünnitada nii palju enneaegsena (7kuuselt). Õnneks rääkisin ma sellest arstiga kohe varakult ja hakkasin tarbima võimalikult kergeid toite, lisaks ei söönud enam väga hilja (umbes 18:00 oli tavaliselt viimane toit, et jõuaks ära seedida). Seejärel mõõtis ta mu kõhu ümbermõõtu, küsis kaalu (selleks ajaks olin võtnud kokku juurde +10,2kg), mida arst pidas täiesti normaalseks kaalutõusuks, ning mõõtis emakapõhja kõrgust [See on umbkaudne mõõtmisviis, kuidas vaadata lapse pikkust. Seda mõõdetakse lamades, asetades mõõdulindi üks ots häbemeluule ja teine kõhu keskele. Enim kasu on sellest 22. ja 34. rasedusnädala vahel mõõtes]. Saime lapse pikkuseks 30cm ja isegi + midagi. Selle peale ütles arst, et laps on natuke liiga suur oma praeguse vanuse kohta. Mis tähendas siis, et ma pidin võimalikult vähe tarbima magusat ja puuvilju, ühesõnaga võimalikult vähe suhkruid. Kuna kõikide sümptomite ja arvestuste põhjal on mul isegi suur võimalus keisriks, siis see, kui laps kasvabki LIIGA suureks, paneks asjale konkreetse punkti ja tuleks plaaniline keiser. [Laps hakkab 20.nädalast alates jõudsalt kasvu viskama]. Järgmine päev saatis ÄE ka meili, et Hemoglobiin on jätkuvalt korras ja raua tablette lisaks ei pea ma tarbima. Küll aga ostsin apteegist Retaferi 100mg'd [Rauavaegusaneemia vältimiseks ja üleüldise enesetune parandamiseks] (arsti soovitusel), et parandad üleüldist enesetunnet. Lisaks mõõtis ta vererõhku, mis oli esialgu 143/89 ja sellepeale vastas, et iga korraga minu Preeklampsia risk kahjuks suureneb. 
• 7. juuni (32 nädalat-[8kuud]) Oli mul naistearsti vastuvõtt. Viisin uuesti uriiniproovi (Üks põhjus, miks pean neid kogu aeg viima, on see, et arstid peavad jälgima valgu kogust uriinis. See on üks Preeklampsia  sümptomitest ja kui valku on uriinis palju, siis on ka Preeklampsia seisund ohtlikum). Arutasime jälle tervisest, enesetundest ja panime paika järgmisi aegu. Siis võeti verepoov ja mõõdeti emakapõhja kõrgust, et saada umbkaudne lapse pikkus teada, sel korral oli poiss õnneks ainult 3,5cm juurde visanud, seega umbkaudseks pikkuseks saadi 34cm, mis on täiesti okei. Uriiniproov viidi kohe laborisse ja vastused selles osas olid korras. Seal kliinikus on ka ultraheli võimalus. Pole küll nii võimas, kui proffidel Ülikooli Kliinikumis, aga ajab asja ära. Niisiis vaatas arst ka sellega ja minu SUUREKS üllatuseks oli seal näha, et poja on nüüdseks keeranud peaseisu (All pilt) (mis on väga hea märk, sest kui laps peaseisu ei keera, siis proovitakse teda välispidiselt ja sisemiselt keerata (mis on emale ilmselt valulik) ja kui sellega hakkama ei saada, siis kindel keiser), niiet see uudis tõi pisara küll silma. Südametegevus pojal oli kõik korras. Lisaks võeti ka vereproov, tavapäraselt hemoglobiinile võeti kohe ka kilpnäärme proov, et näha, kas minu ravimi annust tuleb suurendada või vähendada. Kuna arst ühendust ei võtnud, siis proovid olid korras ja pidin annuse mõttes jätkama samaga (pool tabletti päevas). Last mõõtes mainis arst ka mitu korda, et mõõtude põhjal tundub laps isegi suurem kui praegune vanus umbes paika pandud on, ehk siis isegi nädal ja 4 päeva vanem (33+4 nädalat siis) ja selle põhjal oleks eeldatav tähtaeg hoopis- 22.juuli 2021 (varasemalt 02.august 2021). Kuna aga siiani oleme sihtinud kogu aeg seda 2.augustit ja kõik plaanid selle põhjal paigas, siis enam lõpu poole me neid muutma ei hakka (see on kõikide rasedatega nii ja see tähtaeg esialgu muutub väga tihti). 

Laps peaseisus 

• 17. juuni (33+3 nädalat) Sain teise Pfizer koroona vaktsiini. Lisaks oli viimane tööpäev 😁🙊.
• 29. juuni (35+1 nädalat)  Sellel päeval oli mul planeeritud kolmas ja ka viimane ultraheli. Paljudele rasedatele seda viimast ultraheli ei määrata kohustuslikuks. Ehk siis toimub ainult 2 ultraheli terve raseduse jooksul. Küll aga on võimalik omal initsiatiivil minna näiteks erakliinikusse Ultrahelisse. Kuna olen riskirase (kõik erinevad tervise probleemid, nagu preeklampsia ja kilpnääre ja ka raseduseelselt välja tulnud alaselja DISKIPROLAPS[Diski prolaps (ingl disc herniation) on seisund, mille korral selgroolülide vaheketas ehk disk või selle osa oma õigest asendist välja nihkunud. See põhjustab survet närvijuurtele ning sellega kaasnevat valu – radikuliiti] ) siis minule on ette nähtud ka viimane Ultraheli. Sel korral sai siis ka juba Ranno kaasa tulla. Näidati lapse peaseisu, mõõdeti pea suurus, reieluu pikkust, kinnitati ka viies kord sugu-Poiss, näidati selgroogu (või noh, ta ise näitas pigem :D). Ja öeldi tema tolle hetke kaal. Mäletate, ma rääkisin eelmises punktis, et laps on mõõtmiste põhjal suurem, kui arvatakse ja ilmselt tulevikuplaanideks võetakse plaaniline keiser või esilekutsumine?! Mmjah, ultraheli ütles aga, et lapse suurus on hetkel 2562g ja 36cm- ehk siis tsipake oma vanusele isegi pisike. See pole küll midagi hullu, aga vähemalt ei ole laps suur, nagu nad siiani kogu aeg arvanud on. (Tahan ka mainida, et seda UH mõõtu ei saa ka 100% kindlusega võtta, sest on palju näiteid, kus UH's öeldakse, et laps on umbes 2500g ja sünnib nädalake hiljem hoopis 3600g suurusega.) Seega oli lapsega kõik hästi, toimetas nii nagu pidi, südamelöögid olid normaalsed jne. Peale ultraheli läksin uuesti naistearsti vastuvõtule, seal viisin jälle hommikuse uriiniproovi (kui seda hommikul tegin, siis vaatasin kohe, et uriin oli kuidagi hägune (nagu setetega)). Arst viis proovi kohe laborisse ja niikaua arutasime üleüldise oleku üle, panime uue aja ja kuulasime lapse südamelööke ning mõõtsime kõhuümbermõõtu (121cm 😬). Seekord vereproovi ei teinud (ei tea miks). Enne, kui hakkasin ära minema, tulid uriiniproovi vastused ka ja siis oli ÄE ja naistearst (mõlemad olid minuga koos sellel päeval) natuke mures, sest leukotsüütide [Leukotsüütide arvu suurenemise põhjuseks uriinis võivad olla kuseteede infektsioon, neeruhaigus, kasvaja] arv uriinis oli kõrge. Jällegist jõuan Preeklampsiani. See haigus mõjub suures osas neerudele ja väga suurel protsendil naistest (kes on preeklampsia haiged), lõpetavad neeruvaagna põletikuga. Peale nädalasi uuringuid ei tulnud uuringust enam midagi kahtlast välja.  
• 1.juuli (35nädalat+3päeva) Õhtul kusagil 22 ajal läksin vetsu ja peale pissimist lõi päris tugeva valu paremale poole kõhtu (üle kõhu). Liikusin vaikselt voodisse tagasi ja umbes 1-2min möödudes valu kadus. Siis läksin umbes 23 ajal vetsu ja peale toda pissimist lõi VÄGA TUGEVA valu paremale poole kõhtu, ei saanud normaalselt potilt püstigi. Kuidagi kägaras olekus liikusin voodisse. Pikali minnes ei saanud kusagile keerata igatpidi oli valus. Püüdsin olla küll selili, aga endiselt oli valus. Ma olen eluaeg kõhuvaludega võidelnud ja see oli midagi teistsugust. Mu emasüda ütles, et see pole sünnitus vaid midagi muud, kohati oli tunne, nagu keegi kisuks mul kõiki siseorganeid küljest ära või nagu keegi suruks mega teravat eset (just teritatud nuga) läbi kõhu ja siis keerutaks seda seal (kogemusi pole, aga selline tunne oli küll). Ma tundsin suurt  vajadust nutta, aga valu oli nii jõhker, et isegi pisarakanalid ei toiminud. Sama nagu eelnevaga, kadus valu kusagil 1-2min pärast. See valu võttis nõrkemiseni nii läbi, et ma jäin kohe magama. Hommikul (2.07) ei julenud enam vetsugi minna, õnneks aga pika venitamise peale käisin ära ja valu ei tulnud. Siis istusin öösärgiga diivanile, et korra telefoni kirjale vastata ja kui umbes 3-4min hiljem tõusin, oli diivanil mitu väiksemat laiku ja tagumik ning kintsud märjad. Hakkasin kohe vaatama ja uurima. Kartsin alguses, et ehk on LIMAKORK [Peatsest sünnitamisest võib märku anda limakorgi eritumine. Limakork on kiuline sültjas ollus, mis asub emakakaela kanalis ja tekitab kaitsekihi tupe ja emaka vahele ning hoiab bakterid viimasest eemale. Limakorgi eraldumine näitab, et naise keha valmistub sünnituseks. Tavaliselt käivitub sünnitus 72h jooksul, aga võib ka 2nädalat hiljem]. 
• 5. juulil (36 nädalat-[9kuud]) lõpetasin Hyertemagnyli söömise, seda siis selle pärast, et alates sellest nädalast ei sünni enam enneaegne laps vaid täiesti normaalse arengu ja kasvuga beebi. Kui beebi otsustab tulla, siis ei oleks sellest verevedeldavast rohust tulenevat suuremat verejooksu ohtu. 
• 13.juuli (37 nädalat+1päev) Oli uus ÄE visiit. (Siit alates räägin edasi järgmises postituses- SÜNNITUS!)
• 2. august (40nädalat-[10kuud]) TÄHTAEG!

Minu sümptomid terve raseduse jooksul: 

🙊Iiveldus- see on ilmselt 90%'l naistest. Mõni lõppeb oksendamisega, mõni suudab sellest välja vedada. Kui mul mõni hommik iiveldas, siis mul oli alati öökapis parankad. Täiesti maitsetud tahked näksid. Need sobisid mulle kõige paremini. Kõik, mis ajas iiveldama, keelasin ma enda jaoks ära. Ma lihtsalt ei söönud seda, mis mulle liiga tegi. Kui on millegi järele isu, siis ikka tuleb seda süüa. Mul isutas kusagil poolteist kuud mäki järele, kuni lõpuks sain 😆. Lisaks sõin alguses palju mahlajäätist, sest see leevendas iiveldusi. Sõin terve raseduse just seda mida tahtsin, vältisin tooreid toite (kala, liha, muna jne). Kuna mul on ka laktoositalumatus, siis püüdsin nii palju, kui sain ka piimatooteid vältida (peamiselt sõin ikka hapukoort ja tihti jõin actimeli). Aga kõike muud ma endale lubasin (mitte selle lause järgi "toitun kahe eest"- nii ei tohi mõelda, küll aga ei keelanud ma endale asju, kui oli isu, sest miks?) See iiveldus kestis minul kusagil 0-11 nädalani. (Raseduse alguses)

🙊Rindade tundlikkus- ma ei saanud kohati kõhuli magadagi, sest nii hull oli. Lisaks valule nad suurenesid ja kõvenesid ka. Mis arvate, kuidas mul rinnakate ja pluusidega väga varajases staadiumis juba lood olid? 😏 Lisaks mainisid kõik, et päääh, see alguse asi. Oota kuni laps ära tuleb ja imetama hakkad, siis nextlevel 😐.. Ma kartsin sünnitust ka vähem, kui imetamist 😬. (Sümptomid olid Raseduse alguses)

🙊Paaril hommikul/ööl seljavalud- Kohati tundus nagu neeruvalu oleks?! (mitte, et mul seda varem oleks olnud, aga siiski). Hiljem kuulsin, et ongi üsna tavapärane rasedal tunda paremal pool neeruvalu. Samas pole see naljaasi, väga kerge on tekkima neeruvaagnapõletik jnejne- sellised valud toimusid konkreetselt raseduse alguses, hiljem kadusid. Seljavalud, kui sellised, intensiivistusid kusagil 15+ nädalast (kuna on istuv töö ka). Kuna mul on ka alaselja diskiprolaps, siis see lisaks raskendas kõhu kasvamisega mu liikumist (just voodis olles) ja näiteks selili olles ja siis istukile tulles lõi kogu selja osa krampi, niiet Ranno pidi enamik ajast mind üles aitama. Trepid olid ka üsna piin. Muidu üldiselt seismist või kõndimist ei häirinud.

🙊KÕIGE HULLEM- need migreenid. Kohutav, ma ei soovi seda mitte kellelegi, need on täiesti talumatud, ainult nutt lahti, sest noh, nii valus on. Ja no midagi pole teha ka. Võin ju võtta 2 paracetamoli, aga no ilmselgelt migreeni puhul see ei aita. Lisaks võtsin ka palderjani tablette (arsti loal), et rahustada ja pisut kergendada uinumist. Need samuti ei aidanud. Valud kestsid 29.jaanuar kuni umbes 8.märtsini (peaaegu igapäevaselt) ja keskeltläbi 10:00-st kuni 18:00-ni. Kõik valgus, tugevad helid jne tegid asja ainult hullemaks. Arst ütles ainult, et "püüa kannatada, muu siinpuhul kahjuks ei aita". Kuna olin nii jõuetu, siis ei jõudnud ka õiguste eest sõdida (mida nüüd tervise puhul küll palju teen), muidu oleksin lasknud teha peauuringu. Kuna valud siiski lõppesid (vahel harva lõi uuesti välja, kui oli pingeline vms), siis ma ei kurtnud rohkem. 

🙊Gingiviit- [Gingiviit on igemehaiguse varajane ja kerge staadium. Gingiviidi ilmingute märkamine on oluline, kuna see võimaldab teil igemehaiguse arengu peatamisel kiiresti tegutseda, enne kui asjad tõsisemaks jõuavad minna.] Kuna Hyertemagnyl vedeldab verd ja mina läksin soodapesu tegema, siis oligi see gingiviid kerge tekkima. Rasedusele mõjub igemepõletik väga laastavalt, seega PALUN, kui märkate natukenegi mingit ebatavalist muutust igemetel, siis kohe tuleb tegutseda. Hambaravi kohalt üldse rääkides, siis mõni ÄE soovitas Preeklampsiat põdevatel rasedatel enne hambaarsti juurde minekut umbes 3 päeva jätta Hyertemagnyli võtmata, et oleks võimalikult väike verejooks. Mõni arst ütles jällegi, et selle mõju kaob, kui kasvõi ühe päeva jätad võtmata (Hyerte.). 

🙊Öised käe surisemised ja ära suremised. Need algasid minu meelest kusagil 20-ndast nädalast alates. Midagi valusat kui sellist ei olnud ja sellega harjub  tegelikult ära. Aga hommikul on natuke keerulisem end harjutada uue päevaga. Näiteks hambapesu muutus hommikuti pisut raskemaks, sest käed olid nõrgad ja ei jõudnud oluliselt hambaharja käes hoida 😅. Käsitsi kirjutamine oli ka raske, ((Sorri kõik, kellele mingi kaart sai kingitud/antud, mu käekiri pole tegelikult selline 😂)). Selleks mingit ravi või abimeest ei olnud. Sõin lisaks beebipreparaatidele ka magneesiumi, aga see asja paremaks oluliselt ei muutnud. Lisaks olid käed ja jalad vett täis (kuigi ma ei söönud soolaseid toite- sool ei lase veel kehast väljuda). Jalanõud pigistasid ja näpud olid paksud ja pisut valulikud. Kusagil 30-ndast nädalast hakkasin sööma kõiki vitamiine eraldi. Foolhape, D-vitamiin ja magneesium. Kuna kehas oli konkreetselt magneesiumi puudus, siis pidin seda sööma hakkama nii hommikul, kui õhtul. Magneesiumi kui sellist konkreetselt "üle võtta" ei saa, küll aga võib keha seda natuke välja lükata ja seetõttu võib tekkida kõhulahtisus. Minul õnneks oli kõik korras ja lisaks tundsin, et saan natukene paremini magada, sest käed ei sure enam nii hullusti ära, kuni üks hetk tekkiski kõhulahtisus ja pidin lõpetama õhtuse annuse võtmise. 

🙊Alates 23-ndast nädalast hakkasid tihti tekkima Toonused (üleval seletus). Seda enamasti poes olles või kaua seistes. Kuna mu kõht oli paljudega võrreldes ikka palju suurem, siis seda nö kanda seistes oli päris keeruline. Lisaks mõjus see väga suures osas ka seljale.

🙊Jõuan uuesti esimese punkti, viimaste lausete juurde. Kusagil 26-ndast nädalast hakkasid õhtuti tohutud iiveldused, nõrkused ja kõrvetised. Suhtlesime arstiga, sain nii palju uut jälle teada, lugesin ka internetist, kuid sellisel puhul ütlen, et see ei läinud asja ette, pigem hirmutas rohkem, kui asi väärt oli. Lõppkokkuvõttes oli asi toidus. Hormoonide toimel on lõõgastunud ka sooled ja magu ning maolävis. See võib tekitada kõiki neid vaevusi, mis olid minul. Pidin sööma kergemat, värskemat ja võimalikult vähesoolast ja väherasvast toitu. Asi läks paremaks, kui sõin kergemat toitu. Ja ütlen ausalt, olen elus pidanud igasugu dieete ja no see on nextlevel. Rasedana on sul endiselt isud ja sa tead, et halva enesetunde pärast sa ei saa suht midagi sellist endale lubada. Küll aga leida võimalikult paremaid ja tervislikumaid alternatiive. Mainin ka, et sõin suht palju banaani. Päevas vähemalt 2tki, tean, et see sisaldab palju suhkruid, mis pole rasedale just parim valik, aga see oli ainuke asi, mis iiveldusi ja kõrvetisi ära hoidis. 

🙊Emotsionaalsus!! Enamik asjad ajasid nutma, nii ilus, kole, kurb, tore jne. See on täiesti normaalne asi, sest su keha on hormoonidest tulvil, mis teeb nii palju tegusid sinu kehas, et sa kohati ei oskagi seda ise seletada ja ära hoida.

Leidsin ühe artikli, mida tahaksin kiirelt ka oma kogemuste põhjal lahata. 

Link on SIIN

Kõigile, kes võib-olla inglise keelt ei valda või ei viitsi linki avada, siis lühiseletus. See blogipostitus on postitatud 2015 ühe välismaise blogija poolt, kes saab esmakordselt emaks ja kes räägib "negatiivsetest" pooltest RASEDUSE juures. Tahan öelda, et kõik mida ta ütleb on tõsi ja täpselt selline rasedus ongi. Küll aga on inimestel valikud. Kas kiruvad ja vinguvad selle üle, mida nad kõike läbi pidid elama (keegi ju ei käskinud rasedaks jääda) või siis naudivad ja võtavad sellest ajast kõike, isegi kui asi on võib-olla kõige kehvemas seisus, niisiis annan ise oma hinnangu kõikidele "väidetele", mis tema postituses välja on toodud.

• "Rasedus on 9kuud"-  VÄÄR! Nõustun postitajaga, ka mina olin kergelt öeldes šhokis, kui kuulsin, et rasedus kestab hoopis 40nädalat, mis teeb siis kokkuvõttes 10KUUD, mitte 9kuud.
• "Sa saad süüa kahe eest"-  VÄÄR! Ei, tähtis on, et sa sööks tervislikult. Kui sul tulevad isud, siis see on sama nagu dieedigagi, sinuga ei juhtu midagi, kui vahel lubad endale midagi, mis isutab. Kui sa aga kogu aeg neid asju tarbid, siis see mõjub su kehale ja ka lapse tervisele (100% mingit meditsiinilist juttu rääkida ei oska, sest ma ei tea). Lisaks ei saa kahe eest süüa, sest (Minu viimase teema eelviimane punkt)-Kõht saab MEGA kiiresti täis ja kui ta täis on, siis sa ei sunni lambist sisse vaid lõpetad söömise, muidu on ropsipidu.
• "Su nahk särab"-  VÄÄR!  Eem, ei. See akne, mis mul oli (muidugi loeb minu puhul palju ka kilpnäärme probleem), see ei olnud mingi sära. Nagu ausalt, ma tõesti möllasin ja tegutsesin oma näonahaga, aga tulemus oli ikka midagi sellist, mis mulle niiväga ei meeldinud. Paljud muidugi ütlesid, et kuule, sul pole midagi hullu viga, aga no ma ei tea, enda meelest oli küll midagi sellist, millega tavapäraselt harjunud ei ole. 
• "Esimene trimester on kõige hullem"- VÄÄR! Ma ei teagi tegelt, mul oli kohati nagu teine trimester (peavalude pärast). Aga paljud rasedad räägivad jah, et "apppiii see kolmas trimester. Kõht nii raske ja raske liikuda ja teha seda ja toda". Kindlasti nii oli ka minul, aga ma ei kurdaks, selles mõttes, et kõige hullem kogu raseduse juures oligi minu jaoks need peavalud. 
• "Sul tekib tohutu energia alates teisest trimestrist"- VÄÄR! Minul oli see energia, kui selline, esimesel trimestril (alguses) ja siis kohati kolmandal trimestril. Teine trimester on endiselt minu jaoks kõige hullem 😐.
• "Sa tahad tavapärasest rohkem seksida"-  ÕIGE! Ma panin selle õigeks, sest tegelikult on isud ikka mitmekordistunud ja tihti näevad naised raseduse 1-2trimestril unes väga detailseid kaadreid seksuaalsetest stseenidest 😛. Küll aga isu isuks, nö tasandajaks sellises olukorraks tuleb füüsiline jõudmine ja mees. Sest paljud mehed ei julge raseduse ajal midagi teha, et noh, äkki lööb last kuidagi 😂😂😂 (see ei ole tegelikult võimalik, juhul kui sünnitegevus just ei ole). Ja teiseks naise füüsiline seis, sest tihtipeale naised lihtsalt ise ei jõua (kuigi tahavad) end liigutada 😆.
• "Rasedus on imeline"- ÕIGE! Ma olen täiega see lillelaps ja no ilmselt jään ka selleks, sest ma nii nautisin oma rasedust. Ütlen ausalt, et kui sünnitus kulgeb ilma igavese traumata, siis olen peaaegu kohe valmis järgmiseks 😁. 
• "See on imeline, kui tunned last löömas"-  ÕIGE! No 100% ma ei taha nõustuda. Selles suhtes, et loomulikult on imeline, kui tunned oma last enda sees liigutamas, tead, et ta seal on, temaga on kõik hästi jne. Küll aga see "tunne" kui selline, pole mingi vauuuuu nii mõnus, mkm, tihtipeale on tunne, nagu kõhus keerab ja kohekohe on vaja wc-potti kallistada. Aga noh, see on elu ja lapse kandmise puhul on see tavapärane protseduur. (Minul oli mega pikalt laps tuharseisus, aga kui ta lõpuks keerab end peaseisu, siis kindlasti muutuvad need löögid lausa valusaks- minul kuni lõpuni seda õnneks ei juhtunud (Aitäh Poja)). 
• "Sa pissid pidevalt"- ÕIGE! Jällegi, aevastades pidid tegema suurt tööd, et lihaseid allpool kinni hoida, et mingit tilka jälle püksi ei tuleks. Küll aga on paljudel rasedatel probleem öise pissimisega, Minul kuni 32-nädalani ei olnud kordagi öist vetsus käiku. 
• "Tujude muutused on normaalne raseduse ajal"- ÕIGE! Jep, nendele pole pikalt vaja peatuda, see lihtsalt on norm...
• "Treeni läbi terve raseduse"- VÄÄR! Mina näiteks ei tohtinud, muidugi on see suurtel juhtudel hea ja seni, kuni ema pole kuidagi riskigrupis ja on täiesti terve, siis miks mitte. 
• "See on kõike seda väärt, kui see armas laps sul käes on!"- ÕIGE! Ma tegelikult ju veel ei tea, aga olen 100% kindel, et nii on. Seda siis just põhjusel, et kõik mis ma terve raseduse läbi olen elanud ongi selle lõpptulemuse pärast. Seetõttu pole ma ka vingunud, sest MA JU TEAN, et rasedus, sünnitus ja emadus pole midagi kerget, aga on midagi, mis nii motiveerib ja mis annabki elule mõtte. 

Natuke soovitusi tulevastele emadele ja kõikidele, kes nende ümber on:

💥Üks palve kõikidele inimestele. Palun ärge küsige "Kunas siis perelisa on oodata?" "Kunas siis põnne saab?" "Miks te juba beebit ei oota?"- Kui inimesed on juba omajagu suhtes/abielus olnud, siis ilmselt nad plaanivad/tahavad, aga mingil põhjusel pole see neil õnnestunud. Selline uurimine ja survestamine teeb ainult veel rohkem haiget. Laske palun olla ja lihtsalt oodake ja lootke koos nendega. Loomulikult, kui paar sellest ise juttu teeb, siis võib sellest rääkida, aga muul juhul teeb selline asi ikka väga haiget :(. 

💥Palun, palun, palun, Kui keegi ei küsi nõu, abi või mõtteid, siis palun ära hakka rääkima oma kogemustest. Ära räägi, kui halb rasedus sul oli, mida kõike pidid läbi elama, kui raske sünnitus sul oli jne. Kui lapseootel naine seda ei küsi, siis ei ole viisakas sul enda kehvast kogemustest niisama rääkima hakata. Paljud naised püüavad (ka kõikide negatiivsete kogemuste kõrvalt) oma rasedusele positiivse mõtte anda. Ka mina kavatsesin terve oma raseduse nautida, samal ajal kannatada ja tagantjärele sellele mõelda, kui imeilus see oli. Jah, kutsu mind või lillelapseks, aga nii on. 

💥Kõige tähtsam- endiselt, kui keegi ei küsi, siis ära hakka õpetama, kuidas talitada ja kuidas oma last kasvatada. Sellised asjad toovad ainult probleeme ja tülisid😉. Mul oli hea meel, et oli inimesi, kes andsin nõu ja avaldasid arvamust, aga 80% ajast otsustasin ma asju omamoodi ajada ja ise nendega hakkama saada. Ma olen üldiselt sellist natuuri, et ma ei palu abi. Me Rannoga oleme proovinud pea alati ise hakkama saada, ja kui küsimegi abi, siis on asi pigem lootusetu olnud.

💥Mida lõpu poole asi läks, seda rohkem kuulsin lauset "appi kui suur su kõht on, kui palju sul nädalaid/kuid on?" "omg, sa ootad mitmikuid v?". Mu kõht hakkas  korralikult kasvama kusagil 4-ndast kuust alates. Ja nii iga nädalaga viskas aina rohkem. Minu enda jaoks see midagi erilist polnud, sest raseduse varajases staadiumis ütlesid juba arstid, et mul tuleb kindlasti mega suur kõht. Seda ei osata täpselt 100% kindlaks teha, et miks on mõnel suurem kõht kui kellelgi, kellel võib-olla palju rohkem nädalaid on. *Kuid palju mängib rolli näiteks platsenta. Kui naisel on suur platsenta, siis on ka ju ilmselgelt kõht suurem. *Kui naine on enne rasedust olnud kogukam (nagu mina), siis on ilmselge, et ka tema raseda kõht on suurem, kui kellelgi, kes enne rasedust oli piitspeenike. *Kui platsentas on lootevett palju, siis on ka kõht suurem, raskem ja esile torkavam, kui kellelgi, kellel on seda vähem. *Kui lapse asend on selline, et lükkab kuidagi kõhtu ette poole, siis on ka väljast poolt vaadates naise kõht suurem. *Kui laps on tavapärasest suurem, siis on ka ema kõht suurem. *Kui ema on lühemat kasvu (nagu mina 161cm), siis jääb ka beebikõht rohkem silma, sest pikkadel emadel on lapsel ruumi kasvada üles või alla poole. Lühikeste emade puhul ei ole lapsel aga ruumi kusagile üles või alla kasvada ja kasvabki enamasti ette poole. *Kui ema kannab liibuvamaid riideid, siis jääb kõht rohkem silma jne. Kuna olen ise oma kaaluprobleemidega võidelnud väga pikka aega oma elust, siis võtsin seda topelt hinge, isegi kui ma tegelikult olin ESIMEST KORDA oma elu jooksul oma kehaga rahul, sest see on kõik ülla eesmärgi nimel ja kõik need venitusarmid, suur kõht, väiksed riided jnejne, see kõik oli ausalt ilus minu jaoks. Ma tundsin end rohkem naisena kui kunagi varem- ja ma siiralt loodan, et peale sünnitust suudan oma keha armastada sama palju, kui raseduse aeg. Aga tõesti, kõik "sa oled korralik maakera"; "kolmikuid ootad v?" jne- See pole ilus ja kohati näitab, et inimesel puudub tolerantsuse filter. 

💥Elage kaasa, ning ärge viige kuidagi teisel motti alla. Minuga koos olid rasedad päris mitu sõbrannat/tuttavat, kellelt enamikelt kuulsin palju negatiivset. Küll valutas kogu aeg see, küll oli see häda ja too häda. Ja ma proovisin mõista, toetada ja kaasa elada. Küll aga oli mul niii kurb kuulata ja lugeda, kuidas üks tulevane ema tunda võib, sest vaatamata kogu kremplile, millega ma silmitsi pidin seisma, olin ma oma raseduse kohalt õnnelik ja rõõmus. Ma olin nii uhke ja olen siiani. Jah, mõistan ka seda, et minu puhul oli laps väga oodatud ja hoitud jne, võib-olla see vahe oligi, miks ma ei tahtnud hästi mõista teisi tulevasi emasid, kes ehk nii ei tundnud... Vabandust 😔

💥Kõikidele tulevastele- Olge ausad ja julged oma arvamust avaldama. Ärge kartke anda mõista inimestele, kui te ei soovi mingil teemal rääkida või ka kui te ei soovi peale sünnitust kedagi näha. Otsustasin selle punkti välja tuua, sest sellel viimasel kuul olen mõistnud, kui palju ma tahaksin rahulikult veel nautida (kuigi on väga palav ja ka raske). 

Olen suutnud inimesi lahata kolme kategooriasse- 1. Inimesed, kellega oled kohati lähedane ja kellest väga lugu pead ja hoolid, ning kellelt ootad rohkem initsiatiivi- keda ausalt öeldes väga ei kotigi, kuidas sul rasedus kulgeb jne (terve 9-10 kuu jooksul 2-3 korda küsida ei ole asjadega kursis olemine 😉)- Jällegi, see ju õpetabki inimesi rohkem tundma ja asetabki nad su südames vajalikele kohtadele. 2. Inimesed, kes kirjutavad iga päev, eriti nüüd lõpusirgel- "noh, minek?"; "on juba pea väljas?"- See on väga armas ja tegelikult need inimesed on need, kes ongi paratamatult KÕIGE lähedasemad, kes hoolivad, mõtlevad ja tahavad ka kõige rohkem kursis olla. - Küll aga, praegu ei ole hea aeg survestada, me ei jäta teid teadmatusse, te kuulete, kui beebi on siia ilma jõudnud. Mul lihtsalt vaimselt hakkab see suruma, et kui iga päev keegi küsib, siis nagu peaks kohe sünnitama ka, sest noh, need inimesed ju ometigi ootavad. Ärge saage valesti aru, me armastame ja hoiame teid samuti kõige rohkem, aga laseme asjal rahulikku kulgu minna ja laseme pojal ise otsustada, kuna ta tulla tahab. 3. Inimesed, kes uurivad aeg-ajalt. - Aitäh! 

Selle puhul lisan ka peale sünnitust punkti- Me oleme Rannoga endale selle nüüd kindlaks teinud, et laseme kõigel omakulgu minna. ÕNNEKS, ei lasta hetkel külastajaid haiglasse, mis laseb meil esialgu olla oma beebiga mõni päev rahulikult seal. Küll aga vaatame, mis saab koju jõudes. Kui sünnitus on minu jaoks raske nii füüsiliselt kui just EMOTSIONAALSELT, siis ma ei soovi kedagi näha koju jõudes, vajan aega taastumiseks. Kui sünnitus kulgeb kergelt, ja kõik on suurepärane nii minu kui lapsega, siis on party in Kannistiku avatud. Me tahame, et seda soovi austatakse ja mõistetakse. Nagu mu vanaema ütles (Vanasti mindi külla alles peale 1-2 kuud, et keegi ei viiks imikule haigusi). 

💥Tulevane/ juba praegune ema- Tee oma otsused ise!!!! *Kui sa tahad oma last imetada kuni 4 aastaseks saamiseni- tee seda. *Kui sa tahad imetamise lõpetada juba 3-ndl kuul- tee seda. *Kui sa tahad lubada oma kassidel olla beebi lähedal- luba seda, kui mitte- sama, siis ära luba. *Kui sa tahad sünnitada kusagil teises riigis- paki oma asjad ja mine. *Kui tahad sünnitada kodus- kui arstid on andnud rohelise tule, siis go fo it. *Kui tahad KOHE jääda uuesti lapse ootele- siis alustage mehega 😛. *Kui tahate teist last saada 15 aastat hiljem- palun väga! *Kui tahad oma lapsele osta kõiki firma asju- lao oma money aga lagedale. *Kui tahad, et su laps kasvaks ülesse AINULT kasutatud asjadega- siis anna aind minna. MITTE ÜKSKI INIMENE EI SAA SULLE ÖELDA, KUIDAS MIDA TEHA. OLGU NEED LAPSE VANAVANEMAD, TÄDID/ONUD, SÕBRANNAD, 100 LAPSELISE PERE VANEMAD, RIIGIAMETNIKUD, ÜLEMUSED JA ISEGI ARSTID. Sa kasvatad oma lapse ise, sina oled oma lapsega ise terve elu seotud alates hetkest, kui jäid rasedaks. Me oleme näinud igasuguseid inimesi ja sa ei tea IIAL, milline just sinu laps kunagi välja näeb- nii välimiselt, kui sisemiselt. Sa võid arvata, et oled maailma parima töö teinud oma lapse kasvatusel ja kui su laps kunagi suureks saab, siis võib ta sinu kasvatusmeetodite kohta ainult halba öelda. Anna võimalus iseendale olla hea lapsevanem ja tee esimene samm- kehtesta end, aga samas julge küsida. Mina olen kõige rohkem pidanud esialgu kokku puutuma vanema generatsiooni traditsioonidega. Ära tee nii, ära tee naa (Ja tuletan meelde, et mul pole veel laps käeski). Mina kasvatan oma lapse nii nagu mina tahan- on see siis ainult lugedes, arvutist infot otsides või hoopis vanematele traditsioonidele tuginedes. "Jah, nüüd on nett, aga näed, meie tegime nii ja kõik lapsed elavad ja on suureks kasvanud"- Väga cool ju, nüüd on tiba lihtsam lihtsalt. Kui tahan, siis küsin abi oma vanematelt, kui tahan siis googeldan. 

💥Ütleks, et üks kõige põhilisemaid soovitusi. Naised, rasedad või mitte. Kindlasti laske end uurida, kui miskit tundub tavapärasest erinev. Sa ei tea iial kuhu asjad võivad jõuda. Kui oleksin iseend rohkem kuulanud ja oma tervise eest rohkem võidelnud, siis oleksin ka varajaselt avastanud kilpnäärme probleemi, ning nii palju tervise hädasid oleksid praegu olemata jäänud.

Olen selle imelise kingi eest maailma kõige tänulikum ja olen ka nii tänulik, et sattusin nii pädevate ja heade arstide otsa, kes uurisid, suunasid ja õpetasid, kuidas leida kõikidele probleemidele lahendused. Kui ma ei oleks jäänud rasedaks, siis oleksin ilmselt siiani võidelnud erinevate probleemide kallal. Nüüd saan võidelda nende vastu, et end ravida, parandada ja lõpuks armastada elu sellisel viisil, nagu seda kogu aeg olen tahtnud teha. See kogemus oli maailma kõige ilusam. Kõik need peaaegu 10 kuud olid vaatamata mõningatele probleemidele maailma kõige ilusamad ja ma käiksin seda teekonda läbi veel ja veel ja veel. Ma armastan  nii siiralt ja nii palju oma inimesi, kes mulle sel teekonnal toeks olid. Eriti oma pere, Rannot, (ofc kiisusid 😹) ja kindlasti oma Poja. Aitäh!

!Otsustasin selle postituse avaldada täna, 12.07.2021, sest alates tänasest on ametlikult 37 nädalat, mis tähendab, et kui beebi soovib tulla, siis on ta täiesti valmis selleks. Homme on mul Ämmaemanda visiit ja kindlasti saan sealt palju uut infot järgnevate nädalate kohta, aga sellest siis lähemalt järgmises blogis- SÜNNITUS! 

Järgmise postituseni,

-Gerly-